05.12.2019
Nende seinte taga tehti riigireeturile kummardus.
Kuigi paljud poliitikud ja erakonnad on avaldanud arvamust, et riigireetmine on asi, mille eest andeks ei anta ja enneaegselt vabadust ei saa, otsustas Eesti justiitssüsteem teisiti.
Tartu maakohus otsustas neljapäeval riigireetur Herman Simmi tingimisi enne tähtaega vabastada. Kohtu hinnangul andvat ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine Simmi edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas.
Kohus toob tehtud määruses välja, et mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus. Simmi puhul hindas kohus retsidiivsusriski väga madalaks. Kohus leidis, et Simmi ligipääs erinevale salastatud informatsioonile ning dokumentidele, mis võiks huvi pakkuda välisriikidele või nende organisatsioonidele, on ülimadal.
Tegelikult aga pole asi ju selles, et Simm võiks korda saata uue kuriteo – asi on tema tehtud teo raskuses. Mitte ükski riik maailmas ei saa aktsepteerida kuritegusid, mis on suunatud omariikluse vastu ja võivad viia selle kaotamiseni.
Kui riigireetmise eest on määratud karistus, siis peab reetur selle lõpuni istuma – alles pärast seda saab teda rehabiliteerima hakata ja mees ise saab ühiskonda naasta, sest kantud karistus tasakaalustab teo.
Simm pani toime kuriteo, mis ei olnud ühekordne, hetkeemotsioonile tuginenud käitumine, vaid süsteemne, enam kui 10 aasta jooksul toimunud korduv Eesti vabariigi julgeolekut kahjustav tegevus. Selle eest anti talle õiglane karistus, mida olnuks õiglane lõpuni kanda. Muide, ka prokuratuur leidis Simmi vabastamist väärt olevat. (“Prokuratuur ja vangla toetavad riigireetur Herman Simmi vabastamist, Delfi, 19. 10. 2019)
Simmi vabastamise kohtuotsuse puhul on taas näha, kuidas kasutatakse ära Põhiseaduse võrdsusprintsiipi, jättes täielikult kõrvale rahvusriigi püsimise põhimõtted.
“Eesti vabariigi põhiseadusele vastavalt on kõik seaduse ees võrdsed, mis tähendab, et õiguskord kohtleb kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtmoodi. /…/”Sellest põhimõttest hälbiva käitumise korral ei saaks enam rääkida õigusriigist, mille kodanikel on kindel teadmine, et ka riik peab seadustest kinni, põhiõigused ja -vabadused ning õiguslik kaitse on igati garanteeritud,” seisab kohtumääruses.”
Hermann Simmi ei saa võrdsustada “kõigi sarnases olukorras olevate isikutega” – tema tegevus võinuks viia 1940. aasta sündmuste kordumiseni. Eesti õigussüsteem aga andis järjekordse hoobi eestlaste õiglustundele.