15.12.2020
Sellesuvine pilt Tallinnast.
“Käisin õhtul Tallinna Luiteküla asumis jalutamas, kui vastu tuli naine kolme lapsega. Teda võinuks eesti pereemaks pidada, aga siis hõikas üks mahajäänud laps: “Mommy, wait!” Pere oli inglisekeelne.
Lastega jalutavad vene pered on sealkandis tavalised, Tallinn-Väikeses kohtab alatasa kaht noort lapsevankritega neegritari ning suvel mängisid Türi tänava sõiduteel araabia lapsukesed, kuni emad omavahel vestlesid (õnneks oli pühapäev ja liiklust vähe).
Mind võib küll ksenofoobiks ja sallimatuks sildistada, aga see küll minu Eesti pole, kus ma pean vastutulevate laste seast mõistatama, mitmes neist eesti keeles räägib ja tunnen alles neljanda-viienda puhul emakeelest äratundmisrõõmu.
Kurb on see, et samal ajal kui noored eestlannad kiljuvad sellest, et nende keha on ainult nende käsutada ja käivad feministlikel miitingutel abordiõiguse eest võitlemas, sisserändetaustaga noored naised lihtsalt sünnitavad ja kasvatavad lapsi. Mitte ainult slaavlannad, neegritarid ja araablannad, vaid ka teised valged eurooplannad.
Ja president ning Isamaa libaparempoolsed, kahesajatajatest, sotsidest ja reformierakondlastest rääkimata, jutustavad seejuures, et nemad ei nägevat eesti rahva kestmisele mingeid ohte.
Võõramaalased on ennast Tallinnasse sisse sättinud ja võtavad pealinna üle. Enamasti mitte pahatahtlikult või teadlikult, vaid lihtsalt võtavad. Sest neis pole eestlaste orjameelsust ja enesehävitamistungi, mis väljendub oma keele, kultuuri ja elulaadi mittekaitsmises ja kõige võõrapärase, sealhulgas ka ideoloogiate, kummardamises.
Jüri Kukk, toimetaja