Eesti “kvaliteetajakirjandus” näitas ennast taas hüäänikarjana

Sotsiaalmeedias leiab kõva kriitikat Postimehe video ja lugu kolm kuud Manila lennujaamas veetnud mehest, keda parv ajakirjanikke kodumaale naastes sõna otseses mõttes ahistab.

Mees palub mitmel korral ajakirjanikke tema teelt eest astuda, sest nood ei lase tal liikuda, vastab paljudele väga isiklikele küsimustele, et ei kommenteeri, ütleb mitmel korral ajakirjanikele, et on väsinud (“Poisid, ma olen tõesti nii väsinud”) ega soovi nende tähelepanu, kuid ajakirjanike parv (Postimees, ETV+, Õhtuleht, Seitsmesed jt) ripuvad tema küljes nagu hüäänid gnuuantiloobi seljas.

Küsimused on samuti kõmujanulised: “Kas teil on pretensioone Eesti valitsusele?”, “On olnud jutte, et te läksite Filipiinidele armastust otsima. Kas see vastab tõele?”, “Kas teie hinnangul peaks maksumaksja selle kinni maksma, kui inimene lihtsalt ei istu lennuki peale?”, “Kas te tunnete endal vastutust?” ja nii edasi.

Küsimusele “Kas sugulased ootavad teid kodus?” mees lihtsalt ei vasta. Ta palub: “Kui te tahate uudiseid, siis ma vastan Facebookis kõikidele küsimustele,” kuid ajakirjanikud jätkavad oma rünnakut.

Ajakirjanike töö ongi allikalt iga hinna eest infot välja pressida, sest toimetaja ootab esiküljele klikilugu, kuid sellise tööstiili puhul ei maksa imestada, kui inimesed ei taha ajakirjanikega tegemist teha, peavad meediat allakäinuks, ei taha toetada ajakirjanduse rahastamist kriisiajal ning loobuvad tellimustest. Sest Tallinna lennujaamas toimunu meenutab tõesti hüääne gnuu kallal.