Eesti läheneb totalitaarse jälgimisühiskonna loomisel suurte sammudega Venemaale

Värskelt avalikkuse ette ilmunud korrakaitseseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus, maksutõusude varjus oma järge ootav vaenukõneseadus, juba seaduseks saanud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse ehk koputamisseadus jne – kõik need on näited sellest, kuidas vasakliberaalne võimuliit loob Eestis hävituspataljonide ühiskonda, lähenedes nii katastroofiliselt kiiresti Putinile, Kremlile ja Venemaale. Ja sama totalitarismiihalus õitseb kogu Euroopa Liidu liberaal-vasakpoolses osas.

Eelnimetatud seadused ja kavatsused toetuvad inimkonna madalamatele instinktidele ehk siis nad toovad kaasa massilise pealtkaebamise ehk koputamise, mis tähendab ühiskonna sidususe hävitamist. Selle taustal on huvitav lugemine ERR-is ilmunud lugu “Sõja ajal on tuhanded venelased koputanud kaasmaalaste peale”. Ehk siis: “Alates täiemahulise sõja algusest Ukraina vastu on venelased esitanud oma kaasmaalaste kohta nende avalduste, postituste, raamatute ja veebisaitide pärast vähemalt 3500 kaebust, mis on mõnikord kaasa toonud suuri avaliku huviga kriminaalasju.”

Venemaa näide lubab oletada, mis hakkab sündima Eestiski, seetõttu on kasulik üle vaadata, mis toimub idanaabri juures.

ERR vahendab: “Antropoloog Aleksandra Arhipova, kes uurib kaebusi, jagab kaebuse esitajad kolme rühma vastavalt nende motiividele: materiaalne, emotsionaalne või moraalne kasu. Arhipova sõnul kirjutavad kaebusi enamasti tavakodanikud, kes soovivad oma vastaseid kahjustada ja kasutavad õiguskaitseorganeid isiklike konfliktide lahendamiseks, aga ka inimesed, kes otsivad emotsionaalset kasu. Teised usuvad, et kaebuste esitamisega toetavad nad õigeid moraalseid väärtusi.”

Eestis ergutavad “koputamiskultuuri” sellised ideoloogilised organisatsioonid nagu LGBT, inimõiguste keskus, võrdsusvolinik, radikaalfeministlikud ühendused jne – kui siia saabub põhjalik koputamiste aeg, siis tulevad kaebused ilmselt just sellest seltskonnast ja kindlasti on mängus ka kättemaksuhimu. Kui vaadata, kuidas käituvad homoühendused näiteks abordivastaste ürituste suhtes, võib olla kindel, et “koputamine” saab nende arsenali lahutamatuks osaks ning selle abil hakatakse looma nii “homoõiguslust” kui ka “soolist võrdsust”.

ERR jätkab: “Ühiskond ei vaata kaebajate peale üldiselt hästi. Isegi lasteaias õpetatakse lapsi mitte kaebama,” selgitas uurija Ilja Utehhin. “Ja erinevates subkultuurides peetakse koputamist häbiväärseks. Kuid riik julgustab seda.”

“Kaebuste arv sõltub otseselt sellest, kui palju ametivõimud inimesi represseerivad,” ütles Utehhin, kelle sõnul loovad ametivõimud kujutise vaenlasest, keda kodanikud peavad jahtima. “See kaasab kodanikke repressiivsete meetmete rakendamisse.” Samal ajal rõhutas Utehhin, et kaebuste esitamine on alati isiklik otsus.”

Siit on juba näha selge ühisosa Eesti ja Venemaa vahel – ka Eestis julgustab riik koputamist just kõnealuste seaduste kaudu, ta loob pildi neist, keda peab jahtima ja kaasab kodanikud repressioonidesse. Ja mõistagi saab politsei kui liberaalse riigi tööriist enneolematud volitused nii internetis kui tänavatel.

Eesti pimesi demokraatiasse uskuvas ühiskonnas on vastupanu totalitarismile nõrk ja see tuleb vaid konservatiivsest leerist, kus nähtakse ära stalinismi taassündi. Õnneks on teisigi ärkajaid: kaubandus-tööstuskoda näiteks peab võrdsusvoliniku pädevuse laiendamist ebamõistlikult kulukaks ja destruktiivseks, sest see tõstab edaspidi aastased kulud 400 000 euro peale ja lõhestab kokkuvõttes ühiskonda. (BNS)

Tasub raudselt meeles pidada, et totalitarism ei tule alati stalinlike meetoditega, tänapäeval luuakse see demokraatlikul teel seadusandlusega, mis loob viimseni ärareguleeritud ja täiel määral jälgitava ühiskonna, kus kodanikud löövad repressioonides rõõmsalt kaasa, sest on saanud ajupesu selle kohta, kuidas piirangutega hoopis kaitstakse vabadust ja demokraatiat ning “pahad” tulebki “sallimatuse ja vaenuõhutamise” tõttu elimineerida. Ehk kõri pihkuvõtmine väljendab suurt armastust.

Uued Uudised