17.03.2022
Poiss sõidab koju. Ivan Makarovi foto
Ukraina võitleb kogu Euroopa eest, Venemaa terroristlikud üksused pommitavad linnu ja täiesti sihipäraselt tapavad ukrainlaste lapsi, aga mõne riigi juhtkond ikka ei saa aru, millega tegemist: mõni kardab anda Ukrainale relvaabi, mõni arvab, et ka edaspidi saab Venemaalt odavat gaasi ja naftat. Mõnel on Putiniga head isiklikud suhted, mida ei häbeneta eksponeerida.
Ukrainale oleks vaja lennukeid ja head õhutõrjet, aga sellega on raskusi. Tekkis piinlik olukord Poola vanade lennukitega, kui kolm riiki – USA, Saksamaa ja Poola – mängisid sõjalennukitega pinksi: kõik ikka veel loodavad veeta see ärev aeg tapetavate ukrainlaste selja taga. Aga sellest ei tule midagi välja.
Eesti on käitunud väärikalt: aidanud Ukrainat poliitiliselt, aktsioonidega, relvade, kiirabiautode ja rahaga, meie peavoolumeedia poolt sallimatuteks tembeldatud eestlased lähevad Poola piirile ja võtavad meie väikse riigi kohta meeletult palju põgenikke – just eestlased, sest küsitluste tulemuste kohaselt ei ole mõned teised Eestis elavad rahvusgrupid nii külalislahked…
Kuid samas on olemas teatud piirid, mida ületades paneksime me löögi alla nii oma elanike kui ka siia saabunud põgenike elusid. Eesti ei saa astuda iseseisvalt Venemaale sõjaliselt vastu, aga just sõjaliseks sekkumiseks lubas Venemaa pidada poola lennukite üleandmist Ukrainale. Eesti ei saa võtta seda otsust vastu ajal, kui sellest loobusid maailma võimsaim ookeanitagune üliriik, Euroopa võimsaim majandusriik ja Eestist tunduvalt suurem ja sõjaliselt võimsam lennukite omanikriik.
Kui EPL avaldas Matthew Crandalli üleskutset „Eesti võimalus muuta ajaloo kulgu – Poola hävitajad startigu Ukraina poole Ämarist“, oli tegemist ohtliku provokatsiooniga. Tallinna ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Crandall kirjutas: „Poola ettepanek toimetada lennukid Ukrainasse Saksamaa õhuväebaasi, oli väärt idee. Häbiväärne, et USA sellega kaasa ei läinud. Leian, et lääs ei tohiks takerduda juriidilisse tehnilisusesse. Rahvusvahelistes suhetes ei ole väikeriikidel erilist võimalust mõjutada globaalseid sündmuseid. Kuid neid leidub. Ja need hetked tuleb ära kasutada, rakendades oma unikaalseid tugevusi ja loovust. Eesti võiks teha ettepaneku, et Poola ei anna lennukeid mitte USA-le, vaid Eestile. Edasi lendaksid MIG-id Ämari lennuväebaasi, kust Ukraina piloodid nad üles nopiksid.“
Sõitsin mõni päev tagasi rongis ja minu vastas istus nooruke sõdur, kes suundus Tapalt koju. Mina küll ei tahaks, et see meie sõjaväevormis laps saaks surma raketilöögist. Et tema selja taha varjaksid ennast suurriigid, kes ise ei julge neid lennukeid üle anda. Ma ei tahaks, et Eesti „muudaks ajalookulgu“ sel moel, et läheks ajalukku esimesena Venemaa poolt rünnatud NATO riigina. Mille järel leiaksid „suuremad vennad“ õigusega, et see oli ju Eesti erainitsiatiiv, mille eest nad ei vastuta. Ja ka EPL ei vastuta. Ja isegi Crandall ei vastuta. Paljugi mida rumalat avaldab meie peavoolumeedia…
Mul on tunne, et oleks kuidagi rahulikum, kui sellistel teemadel võtaks meil sõna mõni Mart, Lembit või Jüri, ja soovitavalt mitte Tallinna ülikoolist, kust kord tormab rahumeelsete inimeste sekka mingi agressiivne lapsevankriga relvastatud frits, kord itaallane noomib eestlasi eesti keele kaitsmise eest Eestis, kord mingi juurteta poolatar nimetab Metsatölli ja RAM-i riiklikuks natsionalismiks.
Meie eesti poisid on nende siin ilmselgelt sündsusepiiri ületanud külalisesinejate jaoks lihtsalt ühe väikse võõra maa võõrad lapsed. Seepärast rääkigu sel teemal Jürid, Mardid ja Tiinad. Kui kellelgi on meie lastest ja maast kahju, siis ainult nendel.
Võõrastel kahjuks ei ole.
Ivan Makarov