20.05.2026
Need monstrumid ei ole tulevik, aga Eestis sellest aru ei saada.
Viimase aasta jooksul on kliimapoliitika vallas toimunud maailmas märkimisväärsed muutused ja radikaalsete sõnumitega üllatab kodumaine teadlaskond, kirjutab ERR-is Aivar Usk.
“USA presidendi Donald Trumpi käivitatud “rohepettust” välja juuriv tegevus, mis tipnes riigi väljaviimisega Pariisi kliimaleppest, ÜRO valitsustevahelisest kliimamuutuste nõukogust (IPCC) ja raamlepingust UNFCCC, on julgustanud oma kliimarealistlike seisukohtadega varjust välja tulema ka neid, kes oma inimtekkelise kliimakriisi osas skeptilisi seisukohti seni ametikohaga seotud repressioonide hirmus enda teada hoidsid.
Euroopaski tegeletakse valijate ja ettevõtete survel roheregulatsioonide nõuete kärpimisega, “kestlikkuse” ja roheoskuste teemad on meediast sisuliselt kadunud. Nende arengute taustal on üllatav kuulda, et Eesti valitsus kavatseb edasi minna kliimaseaduse saatmisega Riigikogule, et seadus enne järgmisi valimisi vastu võtta.
Samal ajal, kui näiteks Norras kavandatakse 70 uue nafta- ja gaasipuuraugu avamist, tahetakse meie kliimaseadusega sundida riiki vältima fossiilkütustesse investeerimist. Võib ju püüda mõista, et kõigest väest ülal hoitavasse roosakas-rohelisse mulli sulgununa ei ole võimalik reaalsust objektiivselt tajuda, kuid lisaks üldsuse hääbuvale toetusele kliimaeesmärkidele ja skeptikute kriitikale tasuks tähelepanu pöörata ka nn peavoolukliimateadusest kostvatele pöördelistele sõnumitele. Uue mudeli kohaselt aga võib maailma kõige mustem kliimastsenaarium ära jääda.
Sellest järelduvalt võib kõik nende stsenaariumite alusel koostatud tulevikuhinnangud nüüd kõhklusteta näivteaduslikuks rämpsuks või hallutsineerimiseks lugeda. Ligi kahe aastakümne vältel on kliimateadlased tootnud kümneid tuhandeid sellesse kategooriasse kuuluvaid teadusartikleid, hullem on aga see, et ideoloogilisel kliimakriisiõhinal põhinev tegevus jätkub. USA teadlase Roger Pielke Jr hinnangul avaldatakse juba käimasolevate uuringute tulemustena seni igapäevaselt ligi 30 neid stsenaariume kliima analüüsiks kasutanud artiklit.
Lisaks aja ja enamasti maksumaksja raha raiskamisele on sedasorti “teadusel” poliitikakujundusele katastroofiline mõju, neile viidates põhjendatakse karmide kliimapoliitiliste meetmete ja piirangute kehtestamise vajadust.
Ka Eesti kliimaseaduse väljatöötamise kavatsuses aastal 2023 esitatud põhjenduste alusdokumendina kasutatud uuringus “Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100” tuletati hinnangud kohati ainult äärmusliku stsenaariumi RCP8.5 põhjal, näiteks ekstreemsete nähtuste peatükis.
Radikaalsemate sõnumitega üllatab kodumaine teadlaskond. Aprillis toimunud Eesti Teaduste Akadeemia teaduskonverentsil “Globaalmuutused” kuulutas globaalmuutuste komisjoni esimees akadeemik Ülo Mander oma ettekandes kliimamuutuste peatamise võimatuks, kuna inimtegevuse tõttu fossiilkütustest vabanevate kasvuhoonegaaside kogused jäävad võrreldes maismaa ökosüsteemide süsinikubilansi tasakaalu mõjutavate protsessidega väikesteks.
Jääb üle nõustuda akadeemik Manderi ratsionaalse poliitikasuunisega: kliimamuutustega kohanemine on peamine strateegia. Enamasti globaalse soojenemise põhjustajaks tembeldatud tööstusajastu algusega kokku langenud väikesest jääajast väljumise ja Päikese tsükliliste protsessidega seotud kliima loomuliku soojenemisega arvestades ei ole inimkonnal kohanemisest pääsu, selleks rakendatavad meetmed peavad aga põhinema realistlikul teadusel, mitte aktivistlikul propagandal.
Nagu mainekas USA teadlane Steven E. Koonin juba 2021. aastal välja ütles, peaks “inimtekkelise kliimakriisi” tühistamine alguse saama teaduste akadeemiatest ja erialaühingutest, kuna “äkilised “kliimameetmed” kahjustavad ühiskonda tõenäoliselt rohkem kui kliimamuutuste tegelikud mõjud.” On põhjust loota, et Eestis on see protsess edukalt alanud ning kliimaseaduse kehtestamisest loobumine oleks sel teel tähelepanuväärseks sammuks.
Allikas: ERR