Eesti lõdvaks lastud migratsioonipoliitika võib tuua kaose ja riigi huku

Eesti liberaalne valitsus unustab, et kui sõja eest põgenejaid lasta puhtalt humanitaarkaalutlustel massiliselt sisse, siis võivad nad sõja siia kaasa tuua – aga Eesti idapiiril tundub asi juba kaoses olevat.

Narva vabatahtlike sõnul on linn muutunud Ukraina põgenike läbisõiduhooviks, kirjutab Postimees. Järgnevalt rida fakte ajalehe kajastusest.

Alates aprillist on iga päev Narvas piiri ületanud keskmiselt 250–350 Venemaalt saabunud põgenikku. Enamik neist on pärit Ukrainast Mariupolist ja sealt Venemaale küüditatud.

Ukraina põgenikke on jäänud Narva umbes 500, kuid läbi on linnast käinud 10 000-15 000 inimest. Olukord Narva piiripunktis on rahulik, kuigi rahvast aina tuleb.

Esimesel nädalavahetusel pärast 24. veebruari tulid üle piiri venelased, kes tema sõnul käisid, seljakotid seljas, Narvas ringi, otsides edasipääsemise võimalust Euroopasse. Paljud venelastest saabujad hakanud Narva linnas juba selle pilguga ringi vaatama, et jääkski sinna.

Venelastel pole erilisi võimalusi Eestis hakkama saada. Neil pole sedagi raha, et endale süüa osta.

Meieni jõuavad ka need ukrainlased, kes ei ole sõjapõgenikud. Nemad on elanud Venemaal, aga tunnevad ennast nüüd seal ebamugavalt, sest neid kiusatakse taga.

Kõik see on kahtlemata traagiline, aga Eesti peab mõtlema ka oma tuleviku peale. Isegi kui Kaja Kallas ja tema valitsus soovivadki multikultuurset slaavi taustaga riiki, siis arvestama peaks sellega, kas see riik jääb sel moel üldse püsima. Midagi tuleb idasuunalise massimigratsiooniga ette võtta, sest sellel on võime Eesti riik maalt pühkida.

Narva on niigi venekeelne linn suure hulga Vene kodanikega – kui venekeelne rahvas sinna elama jääb, siis saabki sellest (koos Ida-Virumaaga) oblast, kus riigivõimu positsioonid jäävad üha nõrgemaks, olgu see siis pealegi globalismimeelne valitsus. Kaja Kallast lihtsalt ei kuulata seal enam, ta on koos Reformierakonnaga venekeelsetele liiga kauge.

Ida-Virumaa on ka julgeolekuliselt Eestile ülioluline, sest seal paikneb kogu meie energeetikabaas. Eesti ettevõtjad aga ei tundu sellestki aru saavat, et nad räägivad ehitusplatsidel juba ise ka vene keeles, sest nende töömehed muud keelt ei mõista.

Kõik, mis venestub, libiseb eestikeelse poliitilise võimu alt välja, olgu nendeks siis sotsid, reformierakondlased või keskparteilaste Ratase tiib – seda on juba Tallinnas näha, seal on võim venekeelsete ja -meelsete (mitte putinistide, vaid Venemaad ajalooliseks koduks pidavate) inimeste käes.

Ükskõik, millist ja kelle kasuks tulevat poliitikat Kaja Kallas ja tema võimuklikk slaavlaste sisseveoga ka ei ajaks, peaksid nad mõistma – venestunud riigis pole ka neil endil võimu juures kohta, ei Valdo Randperel, Jürgen Ligil, Jüri Ratasel, Yoko Alenderil ega kellelgil teisel. Ivan ei vali Jürgenit ja Ljuba ei vali Kajat.

Seda võivad nad reaalelus näha, kuidas valimised valimiste järel ei õnnestu enam võimu Tallinnas venekeelsetelt tagasi võtta, võimul on endiselt Kõlvart, kes jagab seda nüüd Ossinovskiga, kumbki meestest aga pole rahvusriigi toetajad. Nemad saavad nüüd tulijatelt hääli lisaks.

Humanitaarsuse sildi alla varjatud slaavi massimigratsioon on hukatuslik rahvusriigile, aga ka vasakliberaalidele endile, sest sel moel on varsti ka Eesti Vabariigi valitsus nagu Tallinna linnavalitsus, venekeelne ja -meelne.

Ja materjali uuteks “rahvavabariikideks” tuleb aina juurde.

UU