Eesti Maaülikooli teadur: maaelu on veel võimalik väiketootjatega päästa

Viimase 20 aasta jooksul on koondunud Eesti põllumajandusmaa väikese ringi suurtootjate kätte. Eesti Maaülikoolis hiljuti kaitstud doktoritöö hoiatab riigi tegevusetuse eest.

Kui veel sajandivahetusel kasutas üks põllumajandustootja keskmiselt 16 hektarit maad, siis 2020. aastaks oli ühe omaniku käes keskmiselt 86 hektarit. Samas pole põllumajandusmaa enese osakaal Eesti territooriumist ajas oluliselt muutunud.

Muu hulgas järeldas Eesti Maaülikooli värske doktor Marii Rasva, et maa koondub üha enam väikese äriühingute ringi kätte. Samas leidub noori, kel oleks maaelu vastu huvi, kuid puudub maa. Üks võimalik lahendus oleks Rasva sõnul seada Läti ja Leedu eeskujul Eestiski piirang, kui mitu hektarit võib üks isik või ettevõte omada.

Täpsemalt kasvas suurimate maakasutajate valduste pindala aastatel 2001–2021 keskmiselt 1036 protsenti ehk enam kui kümme korda. “Kasvas just suurte ehk rohkem kui 400 hektarit maad harivate tootjate hulk. Peamiselt on tegemist erinevate äriühingutega,” tõdeb värske doktor. Samas vähenes ajas väiketootjatest FIE-de hulk. Eriti selgelt jäi vähemaks vähem kui 40 hektarit harivaid tootjaid.

Ennekõike on Rasva sõnul muutuse põhjustanud suurtootmist soosivad majandustegurid. “Suurtootmine on majanduslikult tõhusam. Sageli saavadki suured tootjad toota odavamalt kui väiketootjad,” põhjendab ta. Niisamuti soosib suurtootjaid praegune toetusmeetmete süsteem. Näiteks makstakse pindalatoetusi kõigile ühe mõõdupuu järgi.

Hoiatava ja äärmusliku näite toob Rasva Šotimaalt. “Seal kuulus 50 protsenti maast täpselt 0,008 protsendile riigi elanikkonnast. See on meeletu koondumine,” osutab ta. Hiljaaegu algatati Šotimaal lõpuks vastumeetmena maareform.

Rasva sõnul pole näite mõte hirmutada, kuid siiski illustreerib see võimalikku lõpptulemust, kui maa koondumist õigel ajal ei ohjeldata.

Täpsemalt saab lugeda ERR-ist