06.11.2019
ERR-i nõukogu uued liikmed said paika. Pilt on illustratiivne.
Teadlikult tugevalt rahvuskonservatiivsuse suunas kaldu Uued Uudised on üsna palju kritiseerinud ennast sõltumatuks pidavat peavoolumeediat, kuid õnneks on haruharva ka erandeid.
Massimeedia ajakirjanikud on poliitkorrektsetel teemadel kirjutades olnud alati nõretavalt ja läägelt õlal nutjad, poliitilisi ja ideoloogilisi vastaseid materdades aga halastamatult ja igasuguseid piire ületavalt mõrvarlikud.
Süüria pagulaselt ei küsi nad kunagi, kas too kodumaal kaasmaalasi üle püssikirbu vaatas ega sedagi, kas ta oma naisel Eestis lühikese seelikuga käia lubab; kui aga rahvuskonservatiiv leiab, et mitu inimest mõrvanud kurjategija väärib surmanuhtlust, kirjutavad “ajakirjanikud” temast kui verejanulisest tegelasest. Reformar Kaja Kallas ei kuule kunagi nii teravaid küsimusi kui rahvuskonservatiiv Kadri Vilba.
Seetõttu ongi hea lugeda ERR-i Novaatorist ühe tõsise ajakirjaniku Jaan-Juhan Oidermaa intervjuud Tuftsi Ülikooli rahvusvahelise keskkonnapoliitika emeriitprofessori ja viie IPCC kliimaraporti juhtivautori William Moomaw´ga.
Selle intervjuu puhul pole olulised mitte vastused, vaid küsimused, mis ei ole enamiku Eesti ajakirjanike kombel ninnu-nännutavad, vaid asjalikud ja otsekohesed. Täpsemalt – ajakirjanik küsib just seda, mida tahab ka lugeja teada, mitte ei mõjuta inimesi oma ideoloogilise suunitluse kohaselt.
Rida intervjuu-küsimusi kõlavad järgmiselt.
Miks on vaja teadlastel avaldada järjekordset keskkonnateemalist kirja ja meil seda lugeda? Maailmameedias jõuab sisuliselt iga nädal esiveergudele mõni kliimat puudutav lugu. Eesti arvamuskülgedel polnud võimalik möödunud kuul kliimaprobleemidest mööda vaadata. Avalikkuse tähelepanu on juba olemas, mida te veel soovite?
Tuhandeid inimesi hõlmanud ühispöördumisi on tehtud varemgi. Mõne aasta eest vedasite eest avaliku kirja “2. hoiatus inimkonnale” avaldamist, mida toetas enam kui 15 000 teadlast. Ka see oli toona muljetavaldav, kuid miks sellest ei piisanud?
Te teate lugu poisist, kes kasutas sõna “hunt” ühe korra võrra liiga palju. Ma ei ole kindel, palju leidub lisanüansse inglise keeles, kuid pöördumise tekstis nähtavad mõisted nagu “kliimakriis”, “hädaolukord” ja “kiireloomulised meetmed” kõlavad lõplikult ja veidi samamoodi. Kuhu teil 2030. aastal elevuse tekitamiseks minna on, kui poliitikakujundajad peaksid jääma ka seekord ükskõikseks?
Veel kord, mida teadlased veel teha saavad, kui pöördumine peaks ka seekord poliitikakujundajad külmaks jätma? Ühinema tänavaprotestidega ja võtma appi kodanikuallumatuse?
Paljud kirjale toetust avaldanud teadlased ei uuri kliimat ega tegele isegi ökoloogia või geoloogiaga. Miks peaksime uskuma, et nad suudavad teha põhjendatud otsuseid, kui tegu pole nende põhierialaga? Minevikus on kasutatud sedasama põhjendust kliimamuutuste eitajate pöördumiste kahtluse alla seadmiseks.
Ma ei näita näpuga, kuid minevikus on tööstuse surverühmade eestkõnelejad rõhutanud, et küll ettevõtted reageerivad, kui vaid tarbijad teeksid selle esimese väikese sammu. Kas inimesed on olnud seni tobud ja miks tahate te sekkuda järsku riikide jõulisema käitumisega vabaturumajanduse toimimisse?
Eestlastele meeldib aeg-ajalt kantslist rääkivate poliitikute ja teiste tähtsate tegelaste arvel ironiseerides kasutada väljendit “Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi”. Mida olete teie isiklikult oma elustiilis kliimakriisi leevendamiseks muutnud?
Paistab, et igal põlvkonnal peab olema oma suur idee, mille nimel tänavatele tulla. Lihtsalt seekord on see ehk teaduslikult veidi paremini põhjendatud. Kui lootusrikas te tuleviku osas olete?
Pange tähele, kui põnevad, asjatundlikud ja põhjapanevad on Oidermaa küsimused. Ta küsib, et kas meil on vaja järjekordset ühiskirja; kas pideva kliimateema ülalhoidmisega ei muudeta inimesi selle osas ükskõikseks; mida on intervjueeritav ise kliima heaks teinud; kui tähtis on üldse teadlase nimi pöördumise all, kui ta ise kliimaküsimustega ei tegele; kas kliimahüsteeria pole mitte ühe põlvkonna oma võitlus ja nii edasi.
Sellist küsimuste püstitamist on nauditav lugeda – trallad, kiislerid, lobjakad, tiksid, pihlid ja teised ideoloogilised paberimäärijad ei jõua oma piiratuses kunagi sellisele tasemele, et arvestaks nii lugeja elavat huvi (mitte klikke) kui ka kõigi selliste globaalsete kampaaniate puhul esinevaid küsitavusi.
Eelnimetatud “ajakirjanikud” ülistaks ainult Greta Thunbergi, küsiks millal maailmalõpp kätte jõuab ja tahaks soovitusi, kuidas karistada neid, kes kliimapaanikaga kaasa ei lähe.
On tore, kui Eesti hallil meediamaastikul aegajalt ka tõelist professionaalsust kohtab.
UU