23.05.2018
Eesti on väidetavalt e-riik, kus infotehnoloogia peaks lihtööjõu vajaduse miinimumini viima.
Eesti võimuladvik tormab e-riiki tutvustades mööda maailma ringi, käies isegi Aafrikas IT-lahendusi pakkumas, samas aga lubab nii odavat tööjõudu sisse vedada, et lapsehoidjatele ei pea isegi palka maksma, piisab taskurahast.
E-riigi ja tööjõupoliitikaga on Eestis asjad kuidagi äraspidised. Infotehnoloogiline areng peaks tähendama vähemat füüsilist tööd, kodus töötamise võimalusi, projektipõhiseid töökohti, ennekõike aga tööjõuvajaduse vähenemist, sest töö peaks ära tegema targad masinad.
Meil on paraku nii, et mida kaugem aastaarv, seda suurem tööliste puudus maha hõigatakse — justkui maailmas arengut ei toimukski. Näib, nagu läheks meil aastal 2060 vaja hoopiski suurel hulgal korilasi, kes keppidega juurikaid otsivad.
Ajaloosse tagasi kiigates tuleks meenutada tööstusrevolutsiooni algust XIX sajandi Inglismaal, mis sünnitas masstootmise ja tekitas tohutu tööpuuduse. Nüüd oleme infotehnoloogise majandusrevolutsiooni tipus, kus kogu maailm mahub peopesal olevasse nutiseadmesse, kuid kahe töökäe vajadus tõuseb justkui enneolematult kõrgeks! Mis selle tendentsi taga peitub?
Riigikogu infotunni stenogrammist leiab minister Urve Palo sõnad: “Kõigepealt ma ütlen, et IKT-spetsialiste näiteks hinnatakse 2020. aastal üleüldse kokku Eestis vaja minevat 37 000.” Kas iga arvuti peale komplekteeritakse meeskonnad, nagu kaitseväes suurtükkidele? Infotehnoloogiline areng peaks igal juhul tähendama tööjõuvajaduse vähenemist, sest milleks muidu arengut vaja on, kui inimeste (ja tööjõukulude) pealt kokku ei hoia?
Ettevõtjad kurdavad tööjõupuuduse üle, mis on muutunud kollektiivseks nutulauluks — ometigi asendavad uutes vabapidamislautades senist kümmet lüpsjat 3-4 või sootuks robotlüps, poodidesse ilmuvad üha enam selvekassad, ehitajad ei kaeva ammugi enam labidatega vundamendikraavi ega tassi ämbriga tsementi kõrgematele korrustele, teedele tulevad juhita bussid ja robotpakivedajad — miks siis ometi aina uut tööjõudu sisse vedada tahetakse, kui inimfaktor robottehnika ja automatiseerimise ees tegelikult taanduma peaks?
Siit kumabki läbi fakt, et e-riigist hoolimata oleme me majanduslikult mahajäänud maa ja IT-sektori tööjõuvajadus on vaid kate keevitajate, ehitajate ja lüpsjate sissetoomiseks. Ärimehed ei soovi raha arengusse paigutada ja eelistavad kõrgtehnoloogiliste seadmete ostmise asemel kasutada töömehe kaht kätt. Siit tuleb muide ka hoiatus tselluloositehase kohta — tänased tehnoloogiad võivad tootmise keskkonnasäästlikuna hoida, aga puhastuseadmete ostmine ja töös hoidmine on ülikallis. Saastav tehas ei tulene mitte kehvast tehnoloogiast, vaid soovimatusest ülikallist puhastussüsteemi soetada.
Odav tööjõud võib ettevõtjale kasulik olla, kuid just kehva palga eest töötava võõrtöölise värbamine pidurdab arengut, sest tehnoloogilisi uuendusi ei tehta, vaid piirdutakse käsitsitööga. Eesti omariiklusele aga on see hukatuslik, sest odavad palgad viivad ka keskmise palga alla, omad inimesed lahkuvad võõrsile tasuvamatele töökohtadele, asemele tuuakse umbkeelsed, rahvastik vahetatakse välja ja rahvusriik ongi kadunud. Tänases Eestis tehakse seda võimulolijate poolt teadlikult ja ettevõtjad lähevad reeturlikult sellega kaasa. Seejuures kasutatakse sama reetlikult ära IT-sektorit, kellele määritakse kaela tohutud tööjõuvajadused — ometigi on see valdkond kõige rohkem piirangutest väljas.
Eesti võimukandjad ja ettevõtjad võiksid siiski märgata, et jutt e-riigist ja Eesti eeskujust maailmale ei jookse hästi kokku juttudega massilise tööjõu sisseveo vajadusest veel aastakümneteks. Nii ongi paraku välja kujunenud olukord, kus president Kersti Kaljulaid ja välisminister Sven Mikser käivad Rwandas ja Etioopias e-lahendusi tutvustamas, ettevõtjad aga helistavad Ukrainasse, et küsida keevitajaid juurde.
UU