20.06.2025
Just Elsa Gretškina hariduspoliitikat ENSV ajast Kristina Kallas Eestis juurutabki.
Sellest, kui palju sarnaneb Euroopa Liit Nõukogude Liiduga, ja Eesti Vabariik Eesti NSV-ga, on väga palju räägitud. Sarnasus on seejuures suur.
Esimene ja raudne sarnasus on see, kuidas Reformierakond on taastanud NLKP tööjõupoliitika, millega veetakse endise Nõukogude Liidu aladelt Eestisse venekeelset odavtööjõudu, mille vastu oli suuresti suunatud kogu Laulev Revolutsioon („Peatage Lasnamäe!“). See on kõige silmnähtavam NSV Liidu reinkarnatsioon, isegi seletused (Eesti areng) on sarnased nõukogude ajal räägituga.
Sarnasusi on veelgi, näiteks see, kuidas inimestest üle sõidetakse. Nõukogude ajal ei lugenud midagi inimeste arvamus mingite suurehtuste kohta, see tehti lihtsalt ära (Tallinna Uussadam). Eriline moment aga seisneb selles, et kui 1987. aastal, kui demokraatia Nõukogude Liidus alles loodi, suutis rahvas fosforiidi kaevandamise ära hoida, taasiseseisvunud Eestis seda enam ei suudeta, „oma“ valitsus surub kõik nõukogulikult läbi. Enamus objekte pole enam Eesti-kesksed, vaid on „üleliidulised“ (Ral Baltic) ehk Eestile saadav kasu on väiksem kui globaalne kasu.
Maal on tagasi kolhoosid ehk suurem osa põllumajandusest on suurtootjate käes, kelle juures käivad inimesed palgatööl. Omandisuhe pole küll sama, mis kolhoosides, aga tootmine on kaudselt sama, mis nõukogude ajal. Väiketootmine hääbub, inimesed kolivad maalt ära suurematesse asulatesse (vanasti kolhoosikeskustesse).
Järgmine sarnasus on massiline tsentraliseerimine. Kunagi tehti kolhoose üha suuremaks, nüüd tehakse valdasid. Saaremaa ongi juba üks suurvald ehk hõlmab terve maakonna. Maalt voolab kõik (poed, lasteaiad, koolid, postkontorid jne) ära suurtesse keskustesse, sealt omakorda pealinna (kohtumaja kaotamine Jõhvis). Kõik riiklikud struktuurid tõmbuvad maakondades kokku ja suunatakse 1-2 keskusesse – taas tüüpiline nõukogude aja areng.
NLKP aegadel suunas kõike Partei, selle juhid ja parteiametnikud olid puutumatud ega vastutanud millegi eest – kui, siis ainult partei ees. Tänapäeval on Reformierakonna ja tema satelliitide toiduahelad täpselt samasugused, vastutavad ainult oma tagatubade ees, karistada saavad siis, kui astuvad „partei joone“ vastu, rahva arvamusest ei hoolita otsuste tegemisel karvavõrdki. Reformierakond sulab ametnikkonna ja riigiaparaadiga kokku nagu omaaegne NLKP või BAATH Iraagis ja Süürias.
Ja sõnavabadus kaob täpselt samamoodi nagu Eesti NSV-s. Meil on juba olemas „rahvavaenlased“, kelle tegevus ei vasta võimulolijate huvidele. Kinni neid veel ei panda, aga ühiskonnast välja tõrjutakse küll. Meedia on võimu kontrolli all ja olulisi sündmusi varjatakse, nagu 1987. aasta Hirvepargi miitingut, ning kui varjata ei saa, siis valatakse see sopaga üle ja moonutatakse – nagu värske negatiivne hinnang e-valimistele, mis ajakirjanduses muudeti hoopis teisetähenduslikuks. Muide, e-valimised on nõukogude aja peegeldus, kus valimisi vaadelda ei saa ja NLKP-RE saab oma positsiooni raudselt tagasi”valitud”.
Nagu nõukogude ajal, nii ka nüüd on euroliidus sageli eurolollustele vastamiseks kasutusel passiivne vastupanu (sest aktiivset kas lämmatatakse või sellest ei tehta välja). Näiteks tehti Brüsseli käsu peale pudelitele kinnituv kork, kuid Rootsi uuring näitab, et maas vedelevate korkide arv on kasvanud – rahuolematud inimesed kisuvad need korgid vihaga küljest ja viskavad ikkagi minema.
Olemegi tagasi Nõukogude Liidus. Rutem, kui oskasime arvata. Ja oma kätega. Ehk siis tegu on 1940. aasta juunirevolutsiooni kordusega, kus „töötavad rahvamassid“ tahavad Reformierakonda, tuulikuid, homoseksualismi, aafriklasi ja slaavlasi…
Uued Uudised