22.12.2020
Tume on taevas Eesti lipu kohal, tema kõrvale on konkurentidena tõusnud EL-i tähelipp ja Ukraina riigilipp.
“Ma natuke saan aru meie vabaduse eufooria ajal juhtideks pürgijate eksitustest 90-ndatel, toona oli Euroopa ju ikka veel meie jaoks mingi kultuurisümbol, naiivsemad vaatasid läände imetlevate pilkudega ja soovisid olla osalised selles klassikalises kristlikus kultuuris.
Et inimestena areneda ja targemaks saada ja osa saada euroopa kultuurist ja rikkustest…
Ent oh! see oli juba siis kõik lagunemas, kui meid sinna “laevale” lubati. Seda märgata võis vaid teravam silm. Muidu poleks meid sinna ju lubatudki, kullakesed, sest me ei väärinud seda oma mahajäänud poolfeodalistliku ühiskonnakorraldusega.
Inimestel polnud veel ju õigust isegi eluasemele ja inimväärsele palgale. Mida me pole siiani suutnud saavutada. Käib üle jõu, nii öeldi mitu aastat tagasi ja nii on ka praegu.
Euroopa sotsiaalharta on siiani meil ratifitseerimata, aga meie seksuaaldemokraadid nõuavad mingeid ekstra-lisa-õigusi teatud agressiivsetele vähemustele.
Kas ei peaks enne olema rahuldatud meie ühised esmavajadused KÕIKIDELE, kullakesed?”
Malle Pärn, kolumnist