Nii soovitab üks kommentaator sotsiaalmeedias uudise all “Peaminister Michal: Eesti on valmis panustama Ukraina heidutusväkke”.
BNS vahendab: ” Peaminister Kristen Michali sõnul on Eesti valmis panustama Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa juhitava Ukrainale julgeolekugarantiisid pakkuva tahtekoalitsiooni heidutusväkke.
Peaministri sõnul on tahtekoalitsiooni planeerimine poole peal, aga Eesti on valmis panustama kuni kompanii suuruse maaväe lahingüksuse, väljaõppe instruktorite ja staabiohvitseridega.”
Eesti juhtkond käitub Brüsseli ja suurriikide hüpiknukkudena – niipea kui kuskile sõtta kutsutakse või siis küsitakse kuhugi raha, nii kostab võimulolijate poolt üksmeelne “hip-hip-hurraaa!” ja ollakse valmis minema ja andma, küsimata ühiskonnalt luba ja mandaati.
Üks asi on liitlassuhted, sootuks teine asi Eesti võimalused ning eriti geograafiline positsioon. Eesti ei ole Island, Portugal, Holland või Austria, kes saaksid Ukrainasse saata nii relvi kui mehi, sest Venemaa jääb neist kaugele.
Eesti on Venemaaga piirnev riik, mis tähendab, et Venemaa võimalik agressioon on meile karm reaalsus, Vene-NATO sõda algaks otse Narva jõelt või Saatse saapa juures ja me peame selleks valmis olema. Me ei anda ära relvi ja laskemoona, mida on vaja endal kallaletungi tagasilöömiseks, ja me ei saa saata Ukrainasse mehi, keda vajame idapiiri kaitseliinil.
Sõda on viimaste aastatega saanud karmiks reaalsuseks. Kui Eesti Kaitseväe üksused saadetakse Ukrainasse, võib seal mingil hetkel tekkida konflikt Vene armee ja Lääne “heidutusüksuste” vahel (Putin on öelnud, et ei taha seal rahuüksusi näha), mis kasvab suuremaks sõjaks – ja meie mehed on Ukrainas “teisel rindel”. Kellele seda vaja on? Olgu heidutusväes britid, prantslased või veel keegi “kaugematest”, mitte nende riikide üksused, kes on ise niigi “rinderiigid”.
Kui 2008. aastal puhkes Vene-Gruusia sõda, olid grusiinide lahinguvõimelisemad üksused missioonil Afganistanis ja jõudsid koju alles siis, kui suurt enam päästa polnud…
On täiesti arusaamatu, kuidas Eesti juhtkonnal summutab alandlikkus ja orjameelsus igasuguse mõistuspärase mõtlemise, eriti põhimõttes, et me ei saa minna Ukrainasse Venemaad vaigistama, kui see agressorriik on meil siinsamas piiri taga ja välisluureameti hinnangul taastab Kirde-Venemaal oma sõjalist võimsust kiiresti.
Kui Eesti “sõjapistrikud” tahavad Ukrainas sõdida, siis palun väga, moodustage ministritest eriüksus, näiteks Eesti Ukraina-Leegion, me anname teile Rahed kätte ja saadame ilusasti ära otse Donetski rindele. Teistest hoidke oma käed eemale.
Tänane Norstati populaarsusuuring näitab, et valitsuserakondi toetab ainult 21% küsitletutest, kuid see ei sega Kristen Michalit deklareerimast, et “Eesti on valmis panustama Ukraina heidutusväkke”. Rahvalt pole keegi küsinud, kas nad on valmis oma poegi võõrsile surema saatma.
Uued Uudised