10.08.2020
Kui tualettpaber veel defitsiit oli, siis nimetati selliseid väljaandeid peldikupaberiks. Pilt on illustratiivne.
Vasakpoolne väljaanne Eesti Päevaleht ilmutab võltskaastunnet ja provotseerib Mart Helmet pöörduma kohtusse Indrek Tarandi, Toomas Hendrik Ilvese jt vastu, kes kasutasid sama Ekspress Gruppi, kuhu nimetatud ajaleht ka ise kuulub, platvormina, et laimu pritsida.
Vana lugu, mis ammu selgeks räägitud, on nüüd, aastakümneid hiljem, uuesti poliitiliseks relvaks haaratud. Ajakirjandusväljaandele on muidugi väga kasulik teemat üleval hoida, mida kohtuprotsessid kahtlemata võimaldaksid.
Omaette küsimus on veel see, et kõigepealt tellime mingi jama, siis anname kihutame teist poolt kohtusse pöörduma. Ainult, et väljaannet ei huvita seejuures tõde, vaid klikid.
Mart Helme on öelnud, et Indrek Tarandil ta oma puhkust küll segada ei lase ning seda lõbu, et ta läheks kohtus selle kirbutsirkusega kaasa, ta ajakirjanikele ei luba. Sest mitte mingit skandaali ega segadust Moskvas rahaasjadega ei olnud. „Ma ei hakka Vargamäe Andrese kombel mööda kohut käima ja tõestama, et ma pole kaamel,” ütles ta.
Ärmatamisega seaduste piire ületanud ja rahva ees häbistatud Toomas Hendrik Ilves peaks olema aga viimane, kes peaks mingite „segaste rahaasjade“ kohta üldse sõna võtma.
Nüüd siis tuleb Eesti Päevaleht nagu tark mees taskus nõu andma ja leiab, et Helme „võlgneb Eesti avalikkusele kohtusse mineku“. See kõlab isehakanud kohtunike ehk ajakirjanike poolt küll pehmelt öeldes ülbelt, aga samas ka lollakalt. Nimetatud väljaanne.
Eesti Päevalehe omanikud ja ajakirjanikud peaks endale aru andma, et nemad võlgnevad juba pikemat aega Eesti avalikkusele tõe kirjutamise.