Praegu Riigikogus toimuv on täielikult Reformierakonna ja sotside lapsuke: nemad algatasid nn protseduuriliste küsimuste massiküsimise varasema parlamendi esimehe Henn Põlluaasa töö halvamiseks ning obstruktsiooni EKRE algatatud abielureferendumi eelnõu vastu, kusjuures tollased “muudatusettepanekud” nägid tänastest asjalikest erinevalt tollal ette Venemaaga liitumist ja NATO-st lahkumist ning praegune aseesimees Toomas Kivimägi tegi koguni pedofiilse ettepaneku 13-aastaste lapspruutidega abiellumise seadustamiseks.
Seega on kogu praeguse supi kokku keetnud Reformierakond, kes kutsus praeguse obstruktsiooni esile sellega, et Kaja Kallas valetas valimiskampaanias maksutõusude kohta, eitades nende kavandamist, kuid võimule saanuna alustas kohe massiivsete maksukergitamistega. Valijad aga ei andnud talle selleks volitusi ning koalitsiooni ääretult väikeseks kuivanud populaarsus näitab, et sellega on sulanud ka praeguse koalitsiooni ja Kaja Kallase enda legitiimsus. Nad ei ole ausalt võimul ja see annab aluse kasutada koalitsiooni vastu survemeetodeid.
Võideldes opositsiooni obstruktsiooniga aga on võimuliit parlamentaarset korda veelgi hullemini lammutanud: eelnõud ja arupärimised ei jõua enam õigeks ajaks saali, nende esitamist on piiratud, takistatakse sõnavõtte jne – seda kõike töö- ja kodukorra seadust rikkudes. Koalitsiooni kontrolli all olevad komisjonid ei lase Kaja Kallase tagandamist nõudvaid rahvaalgatusi suurde saali, väidetavalt ei võeta enam vastu opositsiooni muudatusettepanekuid – nii saabki opositsioon nüüd ainult valitsuse vastu (tulutult) hääletada ja palka vastu võtta, sest tööd teha ja seega oma valijaid esindada neil ei lasta. Koalitsioon kuritarvitab ka eelnõude usaldushääletusega sidumist ning alles värskelt saatis muutmatult tagasi maamaksuseaduse, mille president jättis välja kuulutamata just menetlemiskorra rikkumise pärast.
Kõige selle negatiivne külg on see, et nii on loodud pretsedent. Praegune vasakäärmuslik koalitsioon ei püsi nagunii kaua, varsti võib tulla uus, mis ei pruugi isegi olla EKRE osalusega, aga uuel koalitsioonil on juba arsenalis olemas relvad, millega uuest opositsioonist üle sõita, kusjuures ka sotsidest, poliitoravatest ja “kahesajatajatest”, juhul kui nood on võimult pühitud. Muidugi kui uus koalitsioon seda kasutada tahab.
Jah, tulevikus saab vaielda, et kas arupärimiste ja eelnõude seadusvastane lükkamine üle tähtaja oli aastal 2023 põhjendatud või mitte ja kui põhjendatud on ta aastal 2024 või 2025, aga ajaloost on juba ette näidata pretsedent – näete, tollal oli see õige ja me tahame samamoodi teha – ning see toob tulevikus suured vaidlused, et kas uus situatsioon on sama, mis varem ja kui õigustatud see nüüd on.
Õli valas tulle ka Riigikohus, kes kiitis heaks jõuvõtted opositsiooni vastu – õnnistus vastasrinna mahasurumiseks on talaaris isandatelt juba olemas.
Siinkohal tasub meelde tuletada ka Weimari Vabariigi vihakõneseadust, mida Hitler kasutas hiljem oma võimu kindlustamiseks. Sigaduste korraldajad ei mõtle kunagi, et nende sigadusi võidakse hiljem nende endi vastu kasutada.
Eesti parlamentarismis on hävitatud ka rida kirjutamata reegleid ja tavasid, mis enam ei tööta. Nii näiteks oleks pidanud teiseks Riigikogu aseesimeheks saama parima tulemuse saavutanud opositsioonierakonna liider ehk Martin Helme, aga Keskerakonna ja Isamaa sobinguga sai selleks hoopis Jüri Ratas. Mis siis ikka, kui sobing oli, las Jüri Ratas teeb oma tööd, aga kui järgmine kord aseesimehe valitakse, siis teadmiseks – reegleid enam ei ole.
Riigikohus, võimukoalitsioon ja Riigikogu juhatus on parlamentarismi viinud seisu, kus rida seadusesügalaid ei kehti enam või on mitmeti tõlgendatavad, reeglitest, tähtaegadest, heast tavast ja õiglusest enam hoolima ei pea ning järgmine Riigikogu juhatus võib võtta töö- ja kodukorra seaduse ning öelda Pirita kloostri munkade kombel: “Vaatame, kuidas Issand on täna sel seadusel paista lasknud!”
Uued Uudised