Kaja Kallase ja tema abikaasa Arvo Halliku skandaali jõudmisest avalikkuse ette on möödas kolm päeva ning saab kokku võtta esialgse anatoomia, kuidas see seni on kulgenud.
ERR-i uudis ilmus esimest korda kolmapäeva pärastlõunal.
Kolmapäeva õhtupoolikul tabas ERR-i reporter Madis Hindre Kaja Kallase Maarjamäelt. Päikeseprillide taha peitunud Kallas oli silmnähtavalt närvis ning tegi poliitiku jaoks suurima vea – ta jooksis lõpuks kaamerate eest ära ning jõudis veel öelda, et lülitagu kaamera välja, siis räägib, kuidas asjalood tegelikult on.
https://www.err.ee/1609073951/kallas-mina-ei-tegele-oma-abikaasa-aritegevusega
Järgmisel hommikul postitas Kaja Kallas sotsiaalmeediasse eesti ja inglise keeles sõnumi, kus rõhutas, et tema abikaasal ei ole Vene Föderatsiooni ettevõtjatest kliente.
Neljapäeva lõunal valitsuse pressikonverentsil oli teema muidugi taas esil ning seal ta raius, et ei tea abikaasa äritegevusest midagi, olles ometi eelnevalt laenanud talle kokku 370 000 eurot vereraha.
Samas tekkis küsimus, kuidas ta teab, et Venemaaga äri ei aja, kui ei tea abikaasa äritegevusest midagi. Tegelikult teadis ta muidugi kõike, isegi seda, et firma veokitel on väidetavalt keelatud Venemaal tankida.
Reedesed ajalehed hakkasid nõudma peaministri tagasiastumist ja esialgu kriitilised valitsuspartnerid olid „hapude viinamarjade“ näoga omakorda palju leebemad kui päev varem.
Tagasiastumist nõudis ka rahvas, selgus erinevatest küsitlustest.
“Kaja, kuidas vererahaga ostetud leib maitseb,” küsis üks ajakirjanik oma arvamusloos.
https://www.ohtuleht.ee/1090919/seisukoht-kaja-kuidas-vererahaga-ostetud-leib-maitseb
Kaja Kallas aga teatas järjekindlalt, et tema tagasi astuda ei kavatse.
Omapärane on kaitsepolitsei seisukoht, kes teatas kirjas rahvusringhäälingule, et sanktsioneeritud kaupa pole kõnesolev ettevõte (Stark Logistic) Venemaale vedanud ning õiguslikult on JOKK (just nii kirjutatigi!), moraalset hinnangut aga nemad ei anna.
Samal ajal oli ettevõtte juht Martti Lemendik ise kinnitanud meediale, et nad ajasid keelatud äri.
Suisa kummaline oli ka Arvo Halliku käik, kes teatas skandaali paisumise järel, olles appi haaranud Eesti parimaks tunnistatud PR-firma, et müüb ettevõtte aktsiad maha ja taandub oma kohalt.
Miks ta peaks seda tegema, kui tal väidetavalt pole mingit seost Venemaaga? Tuleb välja, et siiski on, sest septembriks pidid kõik ära lõpetama.
Ta vabandas selles teates oma abikaasa ees. „Ma vabandan tekkinud olukorra pärast ning kahju pärast, mida see on toonud minu abikaasale.“ Abikaasale, mitte eesti, aga ka ukraina rahvale?
Üldse on selles väärtuste konfliktis ja võimalik, et ka seaduserikkumises kentsakas, et esile hakati tooma peaministri kehva kommunikatsiooni, mitte süüd ennast. Kuigi ega see vassimine Kallase puhul pole ju võõras. Aga klassikasse läheb siit lendlause “Ma olen peaminister, ma ei tea midagi”.
Kui Kaja Kallas raius, et ta usaldab jäägitult oma abikaasat ja nad on õnnelikus abielus, siis kas ta abikaasa on teda tõsiselt petnud?
Sugugi mitte, neljapäeva õhtul istusid nad naeratades ühe vanalinna kõrtsi väliterrassil joogiklaaside taga ja irvitasid fotograafile näkku. Küllap oli seegi suhtekorraldaja soovitus näidata end avalikkuse ees sellisena justkui poleks midagi juhtunud.
Ajaleht Sakala jõudis lausa hüpoteesini, et tegu on Venemaa infooperatsiooniga. „Ühtegi märki, et dirigendikeppi hoiaks Vene luure karvane käsi, samas pole.“
Ime veel, et keegi EKRE-t süüdistama ei hakanud. Või hakkas?
Muidugi kajastas seda kõike ka välismeedia nii läänes kui ka idas.
370 000 hiidlaen on aga otsene toetus, mille Kaja Kallas andis ilma, et küsinuks, kuhu see läheb. Ega ometi maja ehituseks?
Nädalavahetusel tõmmatakse hinge ning esmaspäevaks ja teisipäevaks on Kallas kutsutud Riigikogu erikomisjonide ette aru andma. Kui ta just selleks ajaks tagasi astunud pole. Kõike arvesse võttes, on seda raske uskuda. Sama raske on ette kujutada tema edasist autoriteeti ja tõsiseltvõetavust peaministrina.
Kui lõpuni aus olla, ei ole/olnud ju sõja ja sanktsioonide ajal Vene äriga seotud ainult Eesti peaministri abikaasa, vaid ka väga paljud teised Eesti ettevõtted ja loomulikult ka Lääne firmad.
Kogu selle loo juures ongi halvim asjaolu, et sel teemal hakatakse tulevikus meil vähemalt Reformierakonna poolt mokka maas hoidma ja Venemaa sõjamasin muudkui kosub.