Lugesin professor Jüri Saare memorandumit „Eesti piirikaitse olukord täna ja homme“ tema blogis, milles ta annab väga huvitava ja üsna põhjaliku ülevaate Eesti piirivalve arengust.
Vaatamata sellele, et üheks kaasautoriks on märgitud Tarmo Kõuts, pean siiski vajalikuks mõned täiendused ajaloost välja tuua, sest olen samuti esimeste piirivalvurite hulgast, kes asusid teenistusse oktoobris 1990. aastal.
Esimese dokumentide kontrolli alase väljaõppe saime 1991. aasta septembris Vene piirivalve ohvitseridelt Tallinnas. Mind toodi koos suure hulga Lüllemäe kordoni isikkoosseisuga 5. septembril Tallinnasse sadamat ja lennujaama Vene piirivalvelt üle võtma. Vene piirivalve tegi meile intensiivkursuse dokumentide kontrolli alal, sest meil selliseid spetsialiste polnud. Koolitus kestis paar nädalat ja seejärel töötasime piiripunktides venelastega koos. Oktoobri lõpus anti meile teenistus Tallinna sadamas ja lennujaamas üle ning Vene piirivalve lahkus.
Suure toetuse ja abi väljaõppe alal saime Soome piirivalvelt. Nad alustasid meie koolitamist 1993. aasta lõpus ja see kestis mitmeid aastaid erinevatel tasanditel. Paralleelselt alustasid soomlased sissitegevuse alast sõjalist väljaõpet. Õpetati välja instruktorite koosseis, kes alustas koos Soome instruktoritega oma tegevust Narva-Jõesuu õppekeskuses. See on väga tähtis moment, sest soomlaste käest saime teadmised ning oskused piiri valvamiseks ja sõjaaegse sissitegevuse kohta. Soomlaste väljaõppe tulemusel koostasime kolme piirivalvepiirkonna koostöös piirivalve teenistuseks vajalikud juhendid. Neist sai paras kaust, mida oleks võinud nimetada piirivalve määrustikuks. Saatsin need juhendid koos ettekandega Tallinnasse Piirivalveameti staapi kinnitamiseks. Ootasime mitmed kuud, kuid vastust ei tulnud. Saatsin siis uue komplekti teenistuslikke juhendeid Piirivalveameti staapi, kuid ikkagi jäi vastus tulemata. Leppisime kolme piirivalvepiirkonna ülemaga omavahel kokku, et iga piirkond kinnitab need juhendid ise ja oma käskkirjaga.
Möödus paar kuud kui avastasime teenistuses dokumentide kontrollis juhendite rikkumise meie inspektori poolt (korruptsioonijuhtum). Võtsime noormehe vahi alla ja viisime Valgas prokuratuuri. Kuulanud meie probleemi ära küsis ametnik, et mida see noormees rikkus? Sain aru, et ongi käes hetk, kus tuleb lauale tuua meie juhendite kaust. Lasin tuua meie kinnitatud juhendid ning näitasin mida täpselt rikuti. Ametnik tutvus esitatud dokumentidega ning teatas, et selle mehe võite koheselt teenistusest kõrvaldada, ja me alustasimegi menetlust. Prokuratuuri töötaja kiitis, et meil on väga head juhendid ja kui me riigi esindajatena oleme need kinnitanud on need teenistuses täitmiseks.
Siinjuures toon välja Jüri Saare ühe lause: „See tähendab, et iseseisva Eesti piirivalve teenistusena tuli tegelikult üles ehitada alates nullist tuginedes alguses valdavalt õhinapõhisusele, inimeste patriotismile ja mõne valdkonna eriteadmisi omava eksperdi osalemisele.“ (väljavõte J. Saare memorandumist). Aastaid hiljem kui 1998. aastal viidi mind Tallinnasse Piirivalveametisse piiriosakonna ülemaks, siis leidsime ühe sellise endise eksperdi (Piirivalveameti staabiülema) kapist omal ajal meie poolt saadetud teenistuse juhendid, mille kinnitamist taotlesime. Hiljem osakonnas teenides oli meil samuti pidevalt probleeme selle eriteadmisi omava “eksperdiga”, sest too härra takistas pidevalt teenistuse arendamist ning uute juhendite rakendamist. Seda tegevust soosisid kahjuks ka mõned meie kõrgemad juhid, kes piirivalvamisest paraku suurt midagi ei teadnud. Tänaseks on see endine asendamatu „ekspert“ meie hulgast kahjuks lahkunud.
„Sõjaväeliselt korraldatud Piirivalveamet kasvas ja arenes kümne aasta jooksul tõhusalt toimivaks organisatsiooniks, mis vastas kõigile Euroopa Liidu ja Schengeni leppega ühinemisel meile esitatud nõuetele.“ (väljavõte J. Saare memorandumist). See on täiesti õige väide, sest 2002. aastal korraldasime piirivalves esimese luure- ja sissikompanii reservväelaste õppekogunemise Valga Piirivalvepiirkonna vastutusalal. Kahjuks see jäi aga ka viimaseks, sest Kaitsejõudude Peastaap ei leidnud enam 2003. aastaks õppekogunemise läbiviimiseks vajalikke vahendeid. Sellest hetkest algas vaikselt piirivalve riigikaitse ülesannete hävitamine. Aprillis 2005. aastal lõpetati piirivalves ajateenistus ning suleti Narva Jõesuu õppekeskus, sellega lõpetati igasugune sissialane väljaõpe piirivalves. Algas noorte ohvitseride lahkumine piirivalvest kaitseväkke. Seejärel alustati uue piirivalve seaduse väljatöötamist, millega lükati piirivalve välja riigikaitse süsteemist ja see seadus jõustus 01. juuli 2007. aastal. Kurb, et piirivalve „patrioot“ härra Tarmo Kõuts ei mäleta neid sündmusi! Ometi oli ta aastatel 2000 – 2006 Kaitseväe juhataja, kuid kahjuks ei mäleta ei mina ega minu lähedased kolleegid ühtegi härra Kõutsi piirivalve riigikaitselist ülesannet toetavat väljaütlemist.
„Kõige suurema jälje on jätnud Eesti piirivalvele aga selle ühendamine viimase reformi käigus politseiga. Praegusel kujul alustas Politsei- ja Piirivalveamet tööd 1. jaanuaril 2010.“ (väljavõte J. Saare memorandumist). See fakt on selge tõsi, sest sellega anti viimane hävitav löök piirivalvele. Siinjuures ei saa jätta mainimata, et professor Saare memorandumi kaasautor Tarmo Kõuts oli neil aastatel IRL-i koosseisus Riigikogus.
„Aastate jooksul on piirivalve õppekeskused asunud Ida Virumaal Remnikul (1990-1994).“ (Väljavõte J. Saare memorandumist). Narva-Jõesuus oli õppekeskus aastatel 1993-2005. Siin toimus ajateenijate väljaõpe ja palgalisele isikkoosseisule sissialane väljaõpe ja täiendõpe.
Tänan professor Jüri Saart põhjaliku ülevaate ja analüüsi eest piirivalve võimekuste osas. Loodan et minu täiendused aitavad paremini aru saada piirivalve nukrast saatusest.
Uno Kaskpeit
Endine piiriosakonna ülem ja Piirivalve kolledži direktor