Eestis kipub ikka nii minema, et niipea kui keegi tõuseb mingil alal tippu, leidub kohe neid, kes hakkavad seda inimest või tema lähedasi avalikult tükkideks rebima. Seekord läks nõnda olümpiahõbeda Henry Sildaru ja tema perekonnaga. Kõige kurvem on see, et lõhestamise eesotsas seisavad inimesed, kes peaksid hoopis ühiskonda ühendama.
Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid on avaldanud selle valguses taas lõhkuva loo. Nagu ta presidendina hävitas valefakte külvates (ja hiljem vabandades) Marti Kuusiku perekonna ja maine, kui süüdimõistmine toimus avalikus ruumis juba enne, kui kohtud jõudsid midagi otsustada.
Praegu käib sisuliselt sama kampaania Sildarude pere ümber. Ühel pool on süüdistused, mis on endiselt kohtumenetluses, teisel pool aga sportlane, kes on teinud oma otsused täiskasvanud inimesena ning saavutanud olümpiahõbeda. Ent selle asemel, et Eesti rõõmustaks oma sportlase saavutuse üle, keeratakse avalik debatt jälle mürgiseks.
Meedia hõõrub käsi. Klikid tulevad, emotsioonid möllavad ja rahvas jagatakse taas kahte leeri.
Henry Sildaru on täiskasvanud inimene. Ta võitis olümpiahõbeda. Tema treener oli tema isa. Eesti Olümpiakomitee reeglite järgi kaasneb sellise tulemusega treeneripreemia. Punkt.
Selle ümber moraalse paanika tekitamine näib pigem mingi maailmavaatelise ja ideoloogilise poliitilise- või meediatsirkusena kui ausa aruteluna spordieetika üle.
Veelgi kummalisem on, et isegi Kaljulaid tunnistab oma kirjutises, et preemia maksmine ei ole väärtushinnang Tõnis Sildaru isiku või tema mineviku kohta. See on lihtsalt reeglite järgimine. Kui nii, siis milleks see pikk moraalilugemine ja ühiskonna taas üles kütmine?
Eesti on väike riik. Meil ei sünni igal aastal olümpiamedaliste. Kui aga keegi selle saavutab, võiks esimene reaktsioon olla uhkus, mitte avalik hukkamõist ja kahtlustamine.
Igaüks saab ju aru, et Eesti probleem ei ole see, et meil oleks liiga palju kangelasi, vaid see, et meile meeldib ikka vahendeid valimata kohe kõrri karata ja alles pärast vaadata, mis tegelikult toimus.