28.04.2022
Viimasel ajal on Eestis tekkinud küsimusi seoses meie tuntud staaride suhtumisega sellesse, mida saadab natsi-Venemaa marodööride ja vägistajate armee korda Ukrainas.
Ühelt poolt on see iga inimese õigus – hoida oma arvamus endale. Ja mis kaalutlustel seda tehakse, on samuti vaba inimese otsus vabal maal. Kuid avaliku elu tegelastega on asjad mõnevõrra teisiti: näiteks meie igati sümpaatne ja andekas Elina Netšajeva oleks võinud vastata talle esitatud konkreetsele küsimusele, ja siis ei oleks edaspidi solvumisi ei vaatajate ega lauljatari enda poolt. Oleks ju piisanud lühikesest mitte millekski mitte kohustavast vastusest – et sõda on kole ja on lõputult kahju hukkunud inimestest. Miks oli vaja keerutama hakata?
Aga küsimus oli täiesti seaduspärane: kui sa ise nõustud sellega, et sinu isiklik elu on juba aastaid eksponeeritud meedias koos toredate fotode, intiimsete üksikasjade, olme- ja salongiuudistega, mis kõik aitavad sul tähelepanukeskmes püsida, siis ka sulle esitatud küsimus sõja kohta on täiesti kohane. Piinlik küll, et ei vastanud kohe.
Anne Veskiga on lood keerulisemad: teda peetakse Eesti lauluesindajaks Venemaal ja ta on seal saanud ka FSB allasutuse Rahvaste Sõpruse ordeni. Tollane Venemaa dekoratiivpresident Dmitri Medvedev andis välja ukaasi nr 1138, kus on sõnastatud autasustamise põhjus: “Suure panuse Vene-Eesti kultuurisuhete tugevdamise ning vene kultuuri ja kunsti populariseerimise eest Eesti Vabariigis, auhinnata Sõpruse ordeniga Veski Annet – lauljat, Eesti Vabariigi kodanikku.” Kuulsamatest eestlastest on siiani Sõpruse või Rahvaste Sõpruse ordeni saanud Eri Klas, Ita Ever, Anu Kaal ja Arnold Rüütel.
Anne Veski on saanud ka kolm Venemaa miilitsamedalit kõigil miilitsapäevadel gastroleerimise eest kümme aastat järjest. Ja ärge muiake midagi: kas ikka kõik teavad, et ta on kolm aastat tagasi andnud üle 2-tunnise kontserdi Venemaa pühamus, Moskva Kristuse Lunastaja katedraalis? Seal, kus korraldas omal ajal oma aktsiooni punkansambel Pussy Riot, mille eest need tüdrukuid said aastaid vanglat, kuna esitati lugu “Jumalaema, aja Putin minema”? Neidude kaitseks on sõna võtnud ka Eesti poliitikud ning riigipea Ilves. Anne aga laulis seal ka eesti keeles ja rääkis Eestist. Talle visati lilli ja pirukaid.
See, et Anne pole kahe kuu jooksul nõustunud kommenteerima Ukrainas toimuvat õudust, ei ole tema poolt kena, kuigi antud juhul juhindub ta tõenäoliselt tuntud politseistandardist „kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu“. Mitte soovides kuidagi riivata Annet, kes on minu teada aus ja eestimeelne inimene ning ei ole väljaspool Eestit eestlastele „mäkra mänginud“, pean nentima, et Venemaal üksnes arvamuse eest „sõda on halb“ on tühistatud ikka tunduvalt tuntumaid telestaare ja lavakumiire, et hakkab kõhe. Väga paljud nendest on Venemaalt põgenenud, Andrei Makarevitšist Ivan Urgantini.
Loomulikult võib öelda, et Anne Veskil pole erinevalt nendest vajadust Venemaalt põgeneda, seda enam et ta ei ole seal kõige aktuaalsem artist, kuid need kohutavad solvangud, ähvardused ja nilbused, mis sajavad agressiooni suhtes skeptiliste staaride kontodele ja hinge Venemaal, käib mõne inimese närvisüsteemile lihtsalt üle jõu. Mitte et see nüüd vabastaks Anne Veskit üldinimlikest loomulikest kohustustest – mõista hukka linnade hävitamist ja laste vägistamist – aga on tugevama närvikavaga isiksusi ja on nõrgemaid. Ja ei tasu nüüd selle eest Annet vihata, keskendugem siiski Putinile ja tema marodööride armeele. Anne on eluaeg laulnud „lahedast atmosfäärist“, ta on andekas meelelahutaja, päikesejänku. Erinevalt Netšajevast on ta lõppude lõpuks eestlane, temal ei lasu teatud kollektiivne vastutus.
Anne hoidis kõrvale ka siis, kui vasakäärmuslased tühistasid Eestis tema kolleegi Tõnis Mäge, kellega oli tal omal ajal isegi üks ansambel jagada. Ja väike kõrvalehoidmine areneb alati suureks. Las ta olla.
Nagu kirjutab täna Kroonika, „Reet Linna on Anne Veski vaikimise suhtes kriitiline: see üks plekkorden… selle võib seina külge kinni lüüa!“ Lööv pealkiri, pole midagi öelda, kuigi see on kahe otsaga asi. Sest kui rääkida ordenitest, siis Annel on ju olemas ka EV orden. Aga eesti riiklik autasu pole mingi plekitükk eesti laulja jaoks, kui see just Villu Tamme pole, kes ordeni saades ütles televiisoris naljamisi, et lükkaks kohe maha, palju selle eest saab…
„Pärast Ukraina sõja algust on Venemaal palavalt armastatud Anne Veski avalikkuse eest kadunud kui vits vette. Mitmed väljaanded on üritanud saada temalt kommentaari, kuid tulutult. Nüüd on võtnud sõna Reet Linna, kes ei mõista Veski vaikimist,“ kirjutab Kroonika.
Nagu Anne Veskil on õigus vaikida, nii ka Reet Linnal on õigus selle vaikuse teemal sõna võtta. Seda enam et tegemist on mitte ainult tuntud laulja ja sõnakirjutaja, vaid ka ülistaažika ajakirjanikuga. Ja see tema põhimõtteline hoiak on nii eetiline kui ka professionaalne. Sõna on vaba ja küsija suu pihta ei lööda.
Võib-olla vastab Anne Veski nüüd lõpuks oma kolleegile. Venemaa jaoks ei tähendaks see suurt midagi, aga eestlaste jaoks küll. Kuid ärgem unustagem, et Eestiski leidub inimesi, keda Anne võib oma sõja hukkamõistuga ärritada. Ehk Venemaa kodanikud, kelle häältega püsib Tallinnas juba aastakümneid ainuvõimul keskerakond. Keskerakond, kes on andnud Anne Veskile nende aastate jooksul ikka väga palju tasuvat tööd ja oli (on) seotud Venemaad valitseva Jedinaja Rossijaga.
Aga andkem Annel aega atra seada. Et ta ise ütleb midagi siis, kui õigeks peab, ja mitte käratuse ega käsu peale. Ta on hea ja helge inimene, ärgem loobugem temast, nagu teevad Venemaal oma kumiiridega nende võltsid ajupestud kummardajad. Aeg on kuri ja närviline, aga eestlased näitasid ukrainlaste suhtes sellist armastust ja abivalmidust, et oleme sellest ajastust üle.
Looja, hoia Maarjamaad! Looja, hoia Annet! Ilmselt ka Tõnis hoiab Sulle pöialt.
Ivan Makarov