Õige Eesti patrioot ütleb selle peale, et tema läheb võitlema selle maa ja rahva pärast, mitte ei kaitse Stenbocki maja närilisi. Aga püstitatud küsimus jääb üles, sest näiteks Lääne-Euroopas on nende inimeste arv, kes relva riigi kaitseks kätte võtaksid, väga madal.
Eesti riigikaitse nõrkuse määrab ära reformierakondliku valitsuse laste- ja peredevaenulikkus – sündimus kukub kolinal, mis tähendab, et juba üsna varsti pole Eestil omi eesti rahvusest kutsealuseid kusagilt võtta.
Eesti valitsus on võtnud eesmärgiks suurendada rahvaarvu sisserändega, kuid migrandid pole materjal, millele rajada riigikaitse: neil on kusagil oma kodumaa, kuhu sõja korral põgeneda; neid ei seo kaitstava maaga juured; nende väärtusruum ei pruugi sobida sihtriigi eksistentsiga, ja venelaste puhul on potentsiaalne vaenlane ehk Venemaa neile lähedasem kui homostunud laulurahvas.
Lääne-Euroopas on juba migrante riigikaitsesse kaasatud, kuid analüütikud ütlevad, et näiteks mõnedki moslemid võivad relvajõududes hakata orienteeruma pigem kalifaadile kui Prantsuse Vabariigile. Migrantide lojaalsus ei kuulu üldjuhul “liberaalsele demokraatiale”, nagu Eestis ei kuulu venelaste toetus ilmselt ühiskonnale, kus on kakskümmend erinevat sugu ja põlevkivienergeetika lastakse põhja.
Eesti riigikaitse teiseks suureks nõrkuseks on peaaegu olematu toetusega valitsus: 12-13-protsendilise toetusega võimuklikk ei haaku kuidagi laialdase riigikaitsega. Valitsus on rahvast meeletult petnud, tema huvidest teerulliga üle sõitnud, ta maksu- ja hinnatõusudega ära vaevanud – kes tahaks sellise valitsuse kaitseks relva kätte võtta?
Väga katastroofiline on olukord eestlaste motivatsiooniga – Eestis on riigikaitse aluseks ikkagi eestlased ise, kellele on see ainus koht maailmas, kus saab eesti keeles rääkida ja kus puhkavad maapõues meie esivanemad – ja sellegi rahva on liberaalide ja vasakpoolsete valitsused suutnud põhjalikult väärtuskonfliktides ära lõhestada.
Eestlased tahavad kaitsta oma kodusid, talusid, omi peresid, kohta, mida me tunneme kodumaana – väheusutav, et keegi võtab relva kätte, et kaitsta lapsi ostvaid geimehi, fuuriatest naisõiguslasi, sootuks muudetud olevusi, Eestisse ennast sisse seadnud välismaalasi, kes tõid meie tänavatele Palestiina sõja, poliitikuid, kes räägivad 20 erinevast soost…
Eestlased läheksid sõdima traditsiooniliste väärtuste, mitte sissetoodud “uusväärtuste” eest, mis on Eestis riiklikuks poliitikaks muudetud. Ja üha vähem näeme me seda, mille nimel on mõtet elu anda. Kaitsetahte kadumine ei pruugi väljenduda kaitsmisest keeldumises – ohtlik on juba see, kui rahvas suhtub riigikaitsesse leigelt ja mõtleb kodule Hispaanias.
Hiljuti kirjutas ERR sellest, et lisaks füüsilisele allakäigule on kutsealustel tegu ka vaimsete probleemidega – jah, kliima- ja sõjahüsteeria mõjutab ka feminismist eidestunud noori mehi, kuid veelgi enam võidakse “vaimsete probleemidega” mängida, pääsemaks sõjaväeteenistusest. On ju liberaalses ühiskonnas loodud nõrkade lumehelbekeste kultus ning targem noormees võib oma nõrka närvisüsteemi põhjuseks tuues arstidelt vabastuse saada. Vähemalt nii räägib ühe Uutele Uudistele kirjutanud noormehe kiri.
Kõigele sellele tuleb lisada valitsuse saamatus kaitsevõimekuste loomisel ning kaitseministeeriumi rahaasjades valitsev segadus, millele juhtis tähelepanu Riigikontroll. Näib, et Eesti riigikaitse seisab savijalgadel, toetudes vaid liitlaste õlale.
Ennekõike aga tuleb Eesti riigis taastada kõik see, mille nimel ollakse valmis ka surma minema: Eesti rahvusriik, eestluse ülimuslikkus, perede ja laste toetamine koos sündimuse kasvuga, traditsioonilised rahvuslikud väärtised, isamaalisus ja patrotism – kõik see, mida Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on meilt aastaid ära korjanud.
Uued Uudised