Eesti riigipoliitika töötab võõraste heaks, omad “lakkugu panni”

Uudistes teatatakse, et elektrihind on esmaspäeval “väga kõrge”, kaubanduskeskuste saalides kaikuvad üleskutsed annetada vaeste tarvis Toidupanka, taristuehituse liit hoiatab, et “riigiteede seisundi säilitamiseks on koheselt vaja 250 miljonit”, aga oma rahvale makse tõstev riik seevastu teatab, et “Eesti ja Ukraina hakkavad 589 miljoni euro eest taastama Vene armee hävitatud Kiievi sadamaid ja laevastikku” (kusjuures pommi- ja raketirahe jätkudes).

EKRE poliitik Kert Kingo kirjutab selle peale: “Ei ole meil mingit rahapuudust. Jätkub igale poole ja kõigile teistele. Tõstetakse muudkui oma rahva maksukoormust ja põhjendatakse seda, elutute silmadega rääkides, halvas seisus oleva riigieelarvega ja suure julgeolekuohuga.

Sama mustrit kasutavad ka igasugu kelmid – tee tõsine/õnnetu nägu, räägi midagi dramaatilist ja kuidas ainult rahaga saab tekkinud olukorda lahendada ning ähvarda mingi ohuga (kui…, siis…). Ja inimesed usuvadki, tunnevad kaasa, tahavad aidata ja annavad rõõmuga oma raha ära.

Paljud Eesti inimesedki räägivad ju, et kui vaja võtan ühe töökoha veel juurde, sest riigil on raha vaja ja selleks peabki makse tõstma ja uusi juurde kehtestama.

Ja valitsejad saavad mängida näiliselt suuri ja üllaid inimesi.

Ma ikka mõtlen, mida kasulikku need “esihoolijad ja -aitajad” sellest kõigest ise saavad? Niisama ei tee neist keegi midagi. On nad ju kõik korduvalt tõestanud oma empaatiavõimetust ja külma kalkuleerimisvõimet.”