Eesti riiki on vaja ainult rahvusmeelsetele eestlastele, kõik teised saavad ka mistahes muul moel hakkama

Öeldakse, et Eesti riiki on tegelikult vaja ainult rahvusmeelsetele eestlastele, kõik teised saaksid hästi hakkama ka mistahes muu variandi puhul, olgu selleks siis oblast või europrovints. Paradoksaalne, aga Varro Vooglaiule ebaõiglaselt omistatav arvamus käib pigem kogu vasakpoolse ja liberaalse leeri pihta, kellele sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis polegi oluline, vähemalt sisuliselt.

Eestimaa venelastele pole ju tegelikult Eesti rahvusriiki vaja, pigem vastupidi – neile on ebamugav, kui neile sunnitakse peale eesti keelt ja ei lasta vene keeles õppida, seega hoiab enamik neist ilmselt pöialt, et see riik muutuks kas multikultuurseks või kaoks üldse. Ka kõige putinlikumad venelased pürivad Lääne lihapottide juurde, seega oleks Eesti europrovintsina (mille poole föderaliseerimine liikmesriigid viibki) venelastele igati OK. Ka Venemaa oblastiks muutmine ei tähenda venelastele sugugi halba – nad on siis vähemalt vene keele- ja kultuuriruumis, kus nad ei pea mingeid võõrkeeli oskama. Aga Putin… ega tema igavesti ela, kunagi ehk muutub ka Sarmaatia elatavaks.

Ka globalismimeelsetele eestlastele, kes toetavad Reformierakonda, poliitprojekti Eesti 200 ja sotse, pole rahvusriiki vaja, neile on europrovints ideaalne – käsulauad ja eurorahad tulevad Brüsselist, ettevõtjad saavad vabalt võõrtööjõudu sisse vedada, rääkida võib igal pool inglise ja ka vene keeles, pealinn on täielikult multikulti, nagu näiteks Brüssel, eesti keelt käiakse kõnelemas kuskil Lõuna-Eestis vanematekodus, sinimustvalge lehvib, kuid see tähistab Eestit kui geograafilist mõistet globaalses ookeanis – ja kõige tähtsam, tülitekitavad rahvusmeelsed on vihakõneseadusega nurka surutud. Idüll missugune ja kõike seda annab föderaliseeritav Euroopa Liit.

Tasub meelde tuletada toda skandaali, kui Riigikogu esimeheks saanud Henn Põlluaas EL-i lipud parlamendi Valgest saalist ära koristas ja ainult Eesti lipud jättis – liberaalne-vasakpoolne leer oli marus ja Jüri Ratas tõi tähelipu tagasi. See näitab, kus on kellelgil prioriteedid. Ja Ukraina lipp leidis ka väga ruttu koha igas kohas, kuhu seda veel panna sai – see on globalistlik mentaliteet.

Nii käibki see jutt, et pole tähtis, mis lipp Pika Hermanni tornis lehvib või et mis staatus Eestil on, mitte traditsionalistide, vaid vasakpoolsete ja liberaalide kohta. Eesti riigi- ja rahvuslipul on sisu ainult siis, kui see hoiab eesti rahvast, keelt ja kultuuri; soovoolavust, mitmekesisust ning avatust kõigile ja kõigele saab ellu viia mistahes lipu all. Seda enam, et Eestisse koonduv mass võõraid ei vaja samuti mitte midagi, mis eestlust meenutaks, ja ega nad seda maadki tingimata koduks pidama pea – kus kohver, seal kodu.

Uued Uudised