08.01.2020
ÜRO embleem.
Nädala eest asetati New Yorgis Eesti lipp koos teiste uute valitud liikmete lippudega ÜRO Julgeolekunõukogu saali ette. Reedel aga hukkus USA droonirünnakus Iraani kindrali Qasem Soleimani ja sõjalised pinged tõusid lakke.
ÜRO Julgeolekunõukogu ülesanne on seista maailmas rahu ja julgeoleku eest. Julgeolekunõukokku kuuluvad 15 liiget, kellest viis on alalised ja kümme valitud liikmed.
Lisaks Eestile alustas tööd ÜRO Julgeolekunõukogus neli uut valitud liiget: Niger, Tuneesia, Vietnam ning Saint Vincent ja Grenadiinid. Need neli riiki ja Eesti on Julgeolekunõukogu liikmed 2021. aasta lõpuni.
Viie alalise liikme – USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina – kõrval jätkavad 2020. aastal Belgia, Saksamaa, Dominikaani Vabariik, Indoneesia ja Lõuna-Aafrika Vabariik.
Eesti kohuseks on anda oma panus rahu säilitamisse, kuid ka Julgeolekunõukogus ei saa ta jätta tähelepanuta liitlassuhteid, eriti aga USA-ga.
Eesti valitsus peab praeguses Iraani-USA konfliktis kinni oma liitlasuhetest. Peaminister Jüri Ratas, kaitseminister Jüri Luik ja välisminister Urmas Reinsalu on avaldanud selget toetust NATO-le ja USA-le, kinnitades samas, et Eesti töötab Lähis-Ida pingete maandamise nimel.
Ometigi on Eesti poliitikas ka see tiib, kes oleks küll USA poolt, aga on Trumpi vastu (kõige rohkem aga Merkeli-Macroni poolt), ja just nemad on asunud liitlassuhteid õõnestama. Reformierakondlane Marko Mihkelson näiteks soovitab avaldada survet hoopiski USA-le – RE on olnud kogu aeg Clintoni toetaja.
Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo ütleb lausa, et USA olevat Eesti kahvlisse ajanud.
Sõja puhkemise korral ei õnnestuks Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas paiknevatel suhteliselt väikestel NATO üksustel põhijõudude saabumiseni ei oluliselt aeglustada ega tagasi lüüa rünnakut, milleks Venemaa näib valmistuvat, kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin Postimehes.
Juškini hoiatus, et Venemaa valmistub tõsiselt konfliktiks NATO-ga, peaks ärevile ajama ka Eesti ning hoidma teda tagasi vastandumisest USA-le, mida teatud ringkonnad Eestis propageerivad. Mõistagi ei tähenda see mistahes ameeriklaste aktsioonide toetamist, vaid pigem hoidumist sammudest, kus USA ootab meie kui liitlase toetust.
Mõne aasta eest jättis Eesti vastu tulemata USA palvele jääda kasvõi neutraalseks ÜRO resolutsiooni suhtes, millega mõisteti hukka USA saatkonna üleviimine Jeruusalemma ja sellega linna tunnustamine Iisraeli pealinnana. Selle kahju oleme me ilmselt juba sisse võtnud.
Eesti poliitikamaastiku liberaalsele osale on kombeks tegutseda mingite ainult nendele arusaadavate loogikate järgi, mida on näha nii kliima-, rände- kui ka paljudes muudes küsimustes. Õigemini tegutsetakse seal koos vasakliberalismi kalduva Lääne-Euroopaga.
Kuigi ka USA-le orienteerudes teeb Eesti koostööd ühe maailmajõuga, on ameeriklaste tegemistes siiski rohkem seda, mis tuleb kasuks ka Eestile, kui on seda Merkeli ja Macroni tegemistes.