12.09.2025
Me oleme valiku ees: kas jääme lindudena vabaks või laseme ennast okastraadi taha istuma panna. Pilt on illustratiivne.
Vasakpoolse ja liberaalse võimuliidu valitsetavas Eestis tugevneb totalitarismimeelsus ehk soov lahendada probleeme stalinlikul moel, kantsiku, kinnimaja ja laagritega. Viimastelgi päevadel räägitakse pidevjälgimisest liikluses ning terrorismi ennetamisest inimeste lugemisvaras nuhkides. Riik investeerib repressioonidesse.
Kommenteerivad veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri ja poliitik Harri Kingo.
Veiko Vihuri: Midagi väga olulist on muutunud meie ühiskondlikus kliimas, kui ametnikud söandavad avalikult kurta (tundes poliitilist seljatagust), et neil puuduvad tööriistad inimeste karistamiseks ENNE kuriteo toimepanemist.
Riigis on juba ilma poliitilise otsuseta ja seadusliku aluseta tööle pandud kodanike massijälgimist võimaldavad seiresüsteemid.
Loeme, kuidas riik hakkab mõõtma autode keskmist kiirust – mis tähendab, et sinu liikumisi jälgitakse, mõõdetakse ja vajadusel trahvitakse.
Meelsuskontrollist ja sõnavabaduse piiramisest kõneldakse kui täiesti enesestmõistetavast asjast.
Eesti riik ei ole enam rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele – vastupidi, Eesti riigist on saanud autoritaarne repressiivaparaat.
Nojah, niipalju öeldakse vabadust olema, et igaüks võib abielluda oma seksuaalpartneriga, soole vaatamata.”
Harri Kingo: “Maksu- ja Tolliamet tahab taas saada õigust pääseda ligi meie pangakontodele. Tahab saada ülevaadet, kui palju kellelgi on sääste, on raha tagavaraks.
Eile ütles “1. stuudios” Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler välja õige mõtte – sobrada meie pangakontodes on sisuliselt samaväärne, kui tulla meie kodudesse ja teha seal totaalne läbiotsimine – vaadata, mis on meie kappides, sahtlites, keldris, madratsi all jne. – üldiselt meie kodude kõikvõimalikes panipaikades ja kohtades.
Raha on raha ja pole mingit vahet, kas see raha asub kusagil pangas mingil kontol või on kaevatud näiteks aeda tikripõõsa alla. See on ikka seesama raha. Maksu- ja Tolliamet tahab teada, kas, kus ja kui palju seda raha kellelgi meist on. See ongi nende ainus õigustus meie kontod pangas ja miks mitte ka meie kodud ning meid endid läbi otsida.
Põhjenduseks sellisele totaalsele terrorile on võitlus kuritegevusega. Selle ülla eesmärgi nimel ei maksa põhiseaduslik süütuse presumptsioon enam midagi – meid kõiki käsitletakse juba ette kui võimalikke seaduserikkujaid.
Ma üldse ei imestaks, kui näiteks minu koju saabunud kontrollid käsutavad mind võtma ennast nende ees alasti, sest mul võib ju olla kusagile aluspükste vahele kümnekas ära peidetud? Võib. Nad tahavad teada, kas on või ei ole.
Minu jaoks oleks selline Maksu- ja Tolliameti õigus vaadata mu hoiuseid ja teada mu finantstegevust minu suhtes puhas terror. Tolli- ja Maksuamet peaks otsima reaalseid kurjategijaid, reaalseid finantspettureid, mitte tembeldama kogu rahva ette võimalikeks kurjategijateks ja käituda rahvaga absoluutselt meelevaldselt.
Kui riik seda oma plaanitavat rada ja loogikat jätkab, mis siis edasi – ametnikud hakkavad meid otse poodides ja tänavatel läbi otsima? Alasti võtma? Nad ju tahavad teada, kui palju meist kellelgi raha on?
Ma olen nõus – kui õiguskaitseorganitel on kindlad tõendid, et keegi võib tegeleda finantspettuste, maksudest kõrvalehoidumise, relvaäri, lapsorjade müümise, prostituutide vahendamise, narko, immigrantide smuugeldamise, salakauba, tuumamaterjalide äri või muu ebaseaduslikuga – jah, tuleb reageerida. Aga me ei saa lubada massilisi inimeste kontode lauspuistamisi. Nagu ütlesin – see on täpselt samaväärne igaks juhuks tehtud totaalse läbiotsimisega inimese kodus.
Jah, meile lubatakse, et selline võimude tegevus meie suhtes reeglistatakse.
Kuid esiteks – ma ei usu, et reeglite piirid vett peavad. Nagu avalikult teada, riigi ametkonnad on teinud kümneid (kui mitte sadu) tuhandeid järelpärimisi meie kontode kohta pankades ja mul on raske eeldada, et meie seas on massiliselt kurjategijaid, kelle tegevus vajas kontrollimist. Riik aga meie kuritegelikkust eeldab. Ja ametnike seas on lisaks palju neid, kes mingitest piiridest ei hooli, kes naudivad oma võimu.
Inimesed on üldiselt ausad, aga nad ka varastavad, kui vaid selleks on võimalus ja kui pole karta, et vahele jäädakse. Ametnikud on vaid inimesed ja nad on sama moodi võimelised seaduse raamidest üle astuma, kui nad teavad, et nad vahele ei jää.
Teiseks – ega reeglistatud läbiotsimine ei muuda läbiotsimist olematuks. See on ikka läbiotsimine – minu ette kahtlustamine kuriteos. Sisuliselt minu pimesi süüdistamine, et ma võin olla kurjategija.
Ilmselt on põhjus tahta endale võimalust selliseks omavoliks selles, et meie õiguskaitseorganid on sedavõrd nõrgad, et muul moel kui selline totaalne terror pole nad võimelised midagi avastama. Nii on neil lihtsam korraldada meie säästetu lauspuistamisi, sisuliselt meie läbiotsimisi, et ehk keegi jääb millegagi vahele. Siis saab pühitseda töövõitu ja ülemustele see rõõmusõnum ette kanda. Ju ootab puistajad preemia tublide töötulemuste eest.
Varas varastab, et saada mingit kasu. Eks sama kasu saamine innusta ka neid, kes varast taga ajavad. Olgu selleks kasuks siis kasvõi lill aktusel või plastikust aumärk rinnas. Ilma omakasuta – raha ja tunnustuseta – ametnikud ju oma tööd ei teeks. Või mis – on siin selle jutukese läbi lugenute seas keegi, kes käib usinalt tööl, aga palka vastu ei võtagi?”