Eesti poliitikud armastavad teha sõnu, millele teod kuidagi järele ei jõua – nüüd siis naiste ja neidude õiguste osas.
Välisminister Eva-Maria Liimets kinnitas Istanbuli konventsiooni 11. aastapäeval, et Eesti seisab naiste ja neidude õiguste eest kogu maailmas, vahendab BNS.
Liimetsal endal ja eelmisel presidendil Kersti Kaljulaidil ei õnnestunud kuidagi kaitsta Afganistani naiste ja neidude õigusi, kuigi president oma Afganistani-visiidi aegu seda sealsetele naistele lubas, välisminister aga rääkis Talibani võimuletuleku järel sootuks ühise osa leidmisest islamiäärmuslastega. Eesti tegevus enne Talibani võimuletulekut oli efektiivsuselt null.
Kuigi ÜRO peasekretär Antonio Guterres nimetas president Kersti Kaljulaidi kaheks aastaks naiste, laste ja noorukite õiguste eestkõnelejaks, pole Kaljulaidi Ukraina naiste ja laste õiguste eest küll võitlemas näha. Kui keegi räägib Ukraina naiste prostitutsioonist, siis saab sõimata kõneleja, ukrainlannade kehamüümise ennetamise ja inimkaubandusega ei tegele Eestis keegi – muidu ei eitataks seda probleemi.
Reformierakonna eelmise valitsuse ajal süütas üks Eestisse lubatud süürlane oma naise ja teine oli seda tegemas – neist naistest ei räägi Eestis enam keegi. Neid ei kaitstud, nende saatus ei huvitanud kedagi, juhtunust räägiti vähe, sest see oli rände negatiivne külg. Küll aga räägitakse oma läänelike naiste palgalõhest, milles on justkui süüdi “maskuliinne maailm”, samuti õigusest abordile ja soo muutmisele.
Reformierakonnas endas on üks juhtpoliitik, Jürgen Ligi – samas kui naisõiguslaste viha on suunatud Mart Helme vastu, mõnitab too rahumeeli kõiki naisi, kes pole “omad”, ja muuhulgas on ta inetult öelnud ka praeguse peaministri kohta. Tema populaarsus austajannade seas aga püsib ja sellistest pole mingeid õiguste kaitsjaid.
Kuni naiste ja neidude õigusi kaitsevad ideoloogilised naisõiguslased, läheb nende olukord aina hullemaks. Seda tõestab naiste olukord Ukrainas, mida ei suuda mõjutada ükski Liimets ega Oma Tuba.
UU