Eesti suurimaks probleemiks on see, et kaitsepoliitika prioriteediks pole eestlus

Ukraina sõda on näidanud, kui suur roll üldrahvalikus vastupanus on rahvuslastel – Azovi pataljoni “natsionalistid” rappisid putinlasi kõige tugevamini. Välismaale tulnud põgenikest on suur osa aga venekeelsed.

Võib täiesti kindel olla, et ka Eestis seisavad surmani ainult eestlased, kellele on see oma maa, kellel on siin pere ja lähedased ning kes kardavad uut küüditamist. Keegi teine Eesti eest viimse veretilgani sõdima ei hakka.

Siinsetele venelastele on sealtpoolt relvadega tulijad rahvuskaaslased, samas keeles rääkijad ja paljudele ka sugulased – on väga vähe usutav, et nemad relvaga Eestit kaitstes “omade vastu” astuvad. Eriti kui Venemaa peaks mingil põhjusel edenema Ida-Virumaal ja edasi Tallinna suunal ning venelased jäävad nende okupeeritud alale – siis oleks kõik venekeelsed Eesti patrioodid kohe surmalapsed. Parim, mida me siinsetelt venelastelt oodata võime, on see, et nad vähemalt meie vastu ei lähe, vaid jäävad ka kollaboratsionismist kõrvale.

Kõik need nigeerlased, hindud, bengalid, egitlased ja paljud teised Kolmandatest maadest tulnud, samuti Euroopa päritolu florianhartlebid ja abdulturayd ei võta samuti kunagi Eesti kaitseks relva kätte, vaid põgenevad samamoodi, nagu põgenesid Ukrainast kõik Aafrika üliõpilased, kes jäid lisaks ka massilahkumisele jalgu, kuigi oleks saanud aegsasti oma turvalisele kodumaale naasta, nüüd aga pidid piiridel “rassismi” kannatama.

Liitlassõdurid? Jah, nad võitlevad NATO idarindel, aga sealgi mitte täie jõuga. Kui Venemaa algatab sõja mistahes NATO riigiga, hakkab heal juhul sõdima kogu allianss. Aga poolakad tahavad ennekõike Poolas sõdida, rootslased ennekõike Gotlandi kaitsta, norrakatel tuleb Põhjas oma rinne, soomlasedki on öelnud, et ega nemad Eestisse tule, neil tuleb oma uus talvesõda.

Kui toimus Vene-Gruusia sõda, tahtsid Afganistanis teenivad grusiinid väga koju sõdima minna, aga jõudsid sinna alles siis, kui sõda oli läbi, sest NATO ei julgenud lennukeid neile järgi saata, kartes, et venelased lasevad need alla. See näitab, et suures sõjas tahavad kõik just oma kodumaad kaitsta.

Meile jäävad appi ainult rindest kaugemal elavad lääne-eurooplased, kes aga väga sõdida ei taha – kui algas Ukraina sõda, kirjutasid näiteks hollandlased sotsiaalmeedias, et nemad küll Hollandi poiste Ukrainasse minekut ei soovi, sest “mida nad meile on andnud?” NATO liikmesriikidega seovad lääne-eurooplasi neid küll lepingulised liitlassuhted, aga kindlasti küsivad paljud sõja korral ka Baltikumi kohta sama. Nii oli ka Lõuna-Vietnam kord USA liitlane, aga Saigonist ikka põgeneti, sest USA ühiskond ei tahtnud liitlaste eest sõdida.

Ida-Euroopa rinnetele ei taha lääne-eurooplased kindlasti eriti minna ka juhul, kui Vene raketid tabavad Pariisi, Brüsselit, Berliini, Londonit ja teisi suurlinnu – siis on sõda kodus ja kaitsta tahetakse pigem oma maad.

NATO 5. paragrahv ei pruugi rakenduda, kui Venemaa astub laupkontakti kogu NATO-ga – siis ei loe eraldi iga riigi toetamine, vaid sõjaline olukord – kui näiteks peaks vene armee liikuma Kaliningradist läbi Poola Berliini peale, siis võidakse puhtalt sõjalise otstarbekuse pärast läbimurdekohta saata need üksused, mis on mõeldud Baltikumi kaitseks, ja Eesti või osa sellest jääbki ajutise okupatsiooni alla.

Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit pole küll teab kui tugevad ja hästirelvastatud, aga kindlasti tuleb suurema sõja korral teatud tingimustes võtta põhirõhk kasvõi teatud aja endale ja venelaste okupatsiooni olukorras keskenduda sissisõjale. Ja seda suudavad ainult eestlased, siinne põlisrahvas, ainsad, kellel on midagi kaitsta ja pole kuhugi põgeneda. Seepärast tuleks ka kaitsepoliitikas keskenduda eestlusele, Eesti patriotismile ja eestlaste kaitsetahtele, NATO liitlased on meile toeks, kui me ennast ise kaitseme.

Kahjuks ei saada Heremi juhitud kaitseväes sellest aru ja selles on süüdi ka üldine liberaalsete valitsuste rohkem Brüsseli-, mitte Eesti-keskne poliitika, mistõttu rahvuslusele on negatiivne märk külge poogitud. Väga halb oli see, kui kaitseväelastel kästi 9. mail vormi kandmisest loobuda, et venelasi mitte ärritada – see mõjub alati moraalile laastavalt. Loodetavasti on kaitseväes ja Kaitseliidus endiselt tugev eesti meel, sest seda võib väga vaja minna.

UU