09.06.2025
“Minu miilits kaitseb mind”, öeldi Nõukogude ajal muigamisi. Aga nad jälgivad, nagu KGB tol ajal.
Kolmapäeval vastas peaminister Kristen Michal EKRE saadikute arupärimisele ebaseadusliku infokogumise kohta liikluskaameratega ja nagu avakõne nii ka lõppkõne pidas fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Mida ma tahtsin omalt poolt lõpetuseks öelda? Mõned üldisemat laadi tähelepanekud, mis kinnistusid seda tänast juttu kuulates.
Esiteks on ikkagi rabav minu hinnangul see, et Eesti Vabariigis toimuvad asjad sellisel viisil, et jõustruktuurid talitavad täiesti omasoodu, ilma et poliitiliselt isegi teataks, millega nad tegelevad, rääkimata sellest, et neile oleks poliitiliselt antud selleks volitus. See on ju see, mida me praegusel hetkel näeme, ja mitte keegi ei saa seda eitada.
Kui on tõesti tõsi see, et ükski siseminister alates 2009. aastast ei ole teadnud, et sellele politsei andmekogu pidamise põhimäärusele toetudes on PPA pannud püsti sellise massiivse jälgimissüsteemi – mitusada kaamerat, millega tehakse kodanikest rohkem kui 20 miljonit pilti kuus ja need kantakse andmebaasi, sinna tehakse palju-palju päringuid, ma ei mäleta, kümneid tuhandeid päringuid aastas vist, kui ma õigesti mäletan –, siis meil on tegemist tõsise probleemiga, mis on palju laiem kui see konkreetne juhtum.
Siis tekib ju küsimus, mille kõigega veel PPA tegeleb, ilma et isegi siseministrid oleksid sellest teadlikud. Kas näiteks on ehitatud üles massiivne näotuvastuskaamerate süsteem? Ja ma ei räägi siin sellistest valvekaameratest, mis salvestavad pidevalt avalikus ruumis ja mille pealt on inimesed äratuntavad, vaid ma räägin sellisest süsteemist, mis on seotud andmebaasiga, kuhu on kantud inimeste näopildid, ja siis tehisintellekt töötleb kogutud informatsiooni, vaatab, kas leiab vastavusi andmebaasis näidispiltide vahel ja nende piltide vahel, mida ta kaamerast näeb, pildistades inimesi, kes kaamera alt läbi lähevad.
Ma küsisin korduvalt nii õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kui ka õiguskomisjoni istungil eraldi PPA esindajate käest, kord PPA peadirektori asetäitjalt, kord PPA peadirektorilt endalt: “Öelge nüüd ausalt, kas te olete pannud püsti ka näotuvastuskaamerate süsteemi sellise.” Ja mõlemad kinnitavad silma sisse vaadates: “Ei, sellist süsteemi küll ei ole. Ei ole sellist süsteemi.”
No vot, ma nüüd ei tea, mida arvata, sest mina olen mitmetest usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et on selline süsteem kasutusel, ja juba tükk aega on kasutusel. Mitte ainult ei ole seda testitud siis, kui Zelenskõi käis Eestis, ja mingis muus episoodis – ma ei mäleta, mis see teine oli, bussijaamas vist tehti ka mingisuguseid katseid sellega mingi hulk aastaid tagasi –, vaid see on kasutusel laialt.
Ja vaat, võta nüüd kinni, kumba uskuda. Kas uskuda seda, mida ütlevad mulle PPA esindajad, või uskuda neid allikaid, kust mina olen kuulnud vastupidiseid kinnitusi? Pidades silmas, et avalikkuse eest täiesti varjatult ja isegi parlamendis ilma igasuguse parlamentaarse arutelu ja otsuseta on pandud püsti selline massiivne numbrituvastuskaamerate süsteem, ei saa ma küll seda pidada sugugi võimatuks, et siseministri teadmata on ka näotuvastuskaamerate süsteem juba püsti pandud.
Niimoodi normaalses õigusriigis ei tohiks ju asjad käia, et jõustruktuurid lihtsalt lähevad lappama, teevad, mis tahavad. Ei tohi käia niimoodi asjad! Kui näiteks, peaminister, teie olete minuga nõus, et ei tohiks niimoodi käia, et ilma peaministri teadmata, ilma siseministri teadmata sellised süsteemid üles ehitatakse, siis ju absoluutselt loomulik küsimus peaks olema see: aga vabandust, kui ometi on nii tehtud, siis kes ja kuidas selle asja eest nüüd vastutab?
Sest kui mitte keegi ei vastuta sellise praktika eest, siis see ju sillutab teed ka edasisele sellisele praktikale. Põhimõtteliselt kiidetakse heaks. Jah, tegite valitsuse teadmata, tegite isegi siseministri teadmata, aga noh, kui välja tuleb, siis mis seal ikka, üritame kiirkorras mingisuguse õigusliku aluse kuidagi kokku klopsida, silume selle asja kuidagi suhtekorralduslikult ära, eks, suhtekorraldusosakondadele anname vastava ülesanne, võib-olla palkame mingi büroo veel appi, kes aitab meil seda teha, ja küll me saame siis selle asja kuidagi korda.
Ei! Normaalne reaktsioon peaks olema see: kui nüüd sai selline asi tehtud, ilma et valitsus oleks isegi informeeritud, rääkimata sellest, et oleks loodud õiguslik alus, siis me ei lähe siis mitte ühtegi sammu mitte mingis suunas, ei lähe ühtegi sammu edasi enne, kui ei ole lahendatud küsimus sellest, kes võtab sellise asja eest vastutuse ja kuidas see vastutus reaalselt välja näeb.
Edasi on küsimus ka selles, ma tuleksin ikkagi tagasi selle juurde, mida teie, härra peaminister, ütlesite. Mul ei ole seda artiklit praegu ees, mida ma enne tsiteerisin, aga mul ei olegi tarvis seda uuesti tsiteerida. Te ütlesite Mailis Hindrele, kui ta seda artiklit koostas, kevadel 2025, et teie olete endiselt seda meelt, et mingisse politsei andmebaasi ei tohiks kanda nende inimeste autode numbreid, kes ei ole õigust rikkunud. Ehk teie rääkisite sellest keskmise kiiruse tuvastamise kontekstis.
Aga printsiip on ju sama. Ükskõik, kas me mõõdame keskmist kiirust või me lihtsalt pildistame inimeste autosid üles. Ma saan aru, et näiteks pildistatakse autosid üles ja kui näiteks satutakse auto peale, mis on seotud mingi tõsise õigusrikkumisega, vaat siis see pilt läheb andmebaasi, see oleks selline olukord, kus me räägime õigusrikkumise fikseerimisest. Aga kui pildistatakse üles kõik autod, ilma et oleks mingit vahet, kas need autod on seotud mingisuguse õigusrikkumisega või mitte, siis see on ju vastuolus selle printsiibiga, mida te ise jaatasite ehk ehk printsiibiga, et ei tohiks kanda andmebaasi nende inimeste autode pilte, kes ei ole õigust rikkunud.
Ja kuna te vastasite sellele küsimusele jaatavalt, et te olete endiselt sama meelt, siis ma eeldan, et peaministrina te ka seisate selle eest, et see printsiip saaks edaspidi Eestis austatud, et sellisel viisil massiliselt inimeste autode numbreid üles ei pildistata, kui nad ei ole õigusrikkumisega seotud. Kui Vabariigi Valitsus peaks hakkama vastavasisulist eelnõu välja töötama, siis ma tõesti loodan, et te jääte kindlaks nendele sõnadele, mis te siitsamast puldist ütlesite, 10–15 minutit tagasi, ja käitute vastavalt.
Ja mida ma lõpetuseks veel ütleksin kogu selle asja kohta, on see, et ikkagi väga sümptomaatiline on see, et te ütlete, et aga väga hea meel on teil, et me saame parlamendis nüüd seda debatti pidada, eks. Siin on ju asi täiesti selgelt pea peale pööratud. Ei ole nii, et kõigepealt ehitatakse üles jõustruktuuride poolt massiivsed info kogumise süsteemid kodanike kohta – ilma et selleks oleks õiguslikku alust, ilma et selle üle oleks peetud ühiskondlikku arutelu, ilma et parlament oleks andnud vastava volituse seaduse tasandil ja kui see välja tuleb, siis selle asemel, et rääkida, kes ja kuidas vastutab, hakatakse rääkima: aga vaat kui tore, et me saame nüüd õiguse seda parlamentaarset arutelu pidada. No see on ju absurd. Totaalne absurd!
Tegelikult peaks ikkagi olema niimoodi, et kõigepealt peame parlamentaarset arutelu, langetame vastavasisulised otsused ja siis hakatakse ehitama üles neid süsteeme – või siis ei hakata, sõltuvalt sellest, milline see parlamentaarne arutelu ja otsus on.
Rääkimata sellest, et me ju teame väga hästi, mida see parlamentaarne arutelu tähendab. Otsus on ju langetatud, see süsteem on püsti pandud, see on üles ehitatud, selle kaudu on massiivset infot kogutud, kindel resolutsioon on jätkata selle süsteemi kasutamist. Ja kogu see parlamentaarne arutelu on selles mõttes üks suur illusioon ja fiktsioon. Te teete ikka ju nii, nagu te olete ette otsustanud. See, kas me siin räägime või kritiseerime, on pigem selline ääremärkuste vormistamine.”