Eesti tööjõupoliitika on igati ebaeetiline

Riigikogus on menetluses Kaja Kallase valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muudatus, mis avaks Eesti tööturu üha uutele võõrtöölistele ja lubaks ettevõtjatel maksta neile väiksemat palka.

Selles seaduseelnõus on nonsenss, mida isegi ei varjata – kogu propaganda räägib spetsialistide vajadusest, aga samas vähendatakse palganõuet, mis viitab sellele, et oodatakse hoopis odavtööjõudu, mis aga on igasugust, sealhulgas infotehnoloogilist arengut pärssiv, ning lööb alla ka kohalike töötajate palgad.

Eesti on lülitunud ebaeetilisse tööjõupoliitikasse, mis tekitab surnud ringi – omad inimesed lahkuvad riigist, asemele tuuakse võõrtöölised, millega lahendatakse ettevõtjate tööjõuprobleemid, sellega kaasnevad demograafilised, sotsiaalsed ja poliitilised probleemid aga jäävad ühiskonna kanda.

Eesti on ise juba kaotanud kümneid tuhandeid spetsialiste, kes töötavad nüüd Soomes, Suurbritannias, Saksamaal ja mujal. Samas voolavad meilt minema ka ajud ja nende loodu – näiteks Skype koodi lõid eestlased, aga meile jäi sellest loomise kuulsus ja võimalus seda rakendust arvutis kasutada, kõik muu on juba Eestist väljas, peale kontori Tallinnas. Head Eesti ideed on juba ammu võõrsil.

Nüüd veab Eesti väidetavalt tippspetsialiste sisse, mis on samuti kaheti vaadeldav. Kui neid toovad sisse välisfirmade filiaalid, siis pole meile neist kasu, sest näiteks Swedbank ei jäta oma kasumist Eestisse eriti midagi. Kui nad tulevad Eesti firmadesse, siis on kaheldav, kas need päris helged pead siia jõuavad, sest palgakonkurentsis ei suudeta kohe kindlasti võidelda Saksamaa ja Soomega. Seda enam, et palganõude alandamine on igas sisserännet soodustavas seaduses sees.

Siinkohal tasub tähele panna, et Eestisse saavad täiesti vabalt tulla tippspetsialistid Euroopa Liidust, Põhja-Ameerikast, Jaapanist, Uus-Meremaalt, Austraaliast ja veel mõnedest paikadest, kokku ühemiljardilise elanikkonnaga majandusruumist. Eesti algatatud seadusemuudatused aga on täielikult suunatud spetsialistide sissetoomisele väljaspoolt seda ruumi ehk Kolmandast maailmast. Põhjus on täiesti ilmne – Euroopast tippspetsialist siinse palgataseme peale ei tule, küll aga leiab neid vaesemast maailmast, kusjuures needki tulijad näevad Eestit enamasti hüppelauana näiteks Saksamaale, kui EL-i elamisluba käes on.

Seega on ka Eesti ettevõtjate poolne spetsialistide sissevedu (ka tippspetsialistide puhul) orienteeritud odavtööjõule, millel viitab ka paralleelselt ja alati kehtestatav madalama palga nõue. Just migratsioonivastane EKRE on surunud seadustesse normaal- või pisut kõrgema palga nõuet (ikkagi spetsialistid), see aga muudab võõrtööjõu sissetoomise mõttetuks, sest ettevõtjad ei saa selle tagajärjel madalama palga pealt kokku hoida. Pidurdub ka sisseränne, mida rahvuskonservatiivid eestluse säilimise seisukohalt taotlevad.

Praeguse tööjõupoliitika ebaeetilisus seisneb aga selles, et sel moel pumbatakse tühjaks Kolmanda maailma riikide haritud spetsialistide turg, keda aga oleks neil endil vaja. Näiteks õpetab India välja suurel hulgal tippspetsialiste, kuid need maanduvad hiljem Californias. Arengumaa kulutab suured summad spetsialistidele, aga oma maad arendama need ei jõua, sest arenenumad riigid “pätsavad” spetsialistid ära.

Sellise tööjõupoliitika tagajärg ongi see, et vaesematest riikidest lahkuvad targemad ja töökamad inimesed, areng jääb toppama, probleemid kasvavad ning hakkavad mõjutama kogu maailma (kui palju on näiteks Aafrikas omi põllumajandusspetsialiste, kes vaataks, et ekstensiivne maaharimine ja karjakasvatus keskkonda ei rikuks), kasvab ka lihtinimeste emigreerumine – riik sisuliselt mandub, ja seda seetõttu, et Lääs meelitab võõrsilt spetsialistid enda juurde ära. Kolmas maailm on vaene ja hädades, sest nende ajud välja rännanud.

Isegi majandusränne paatidega üle Vahemere, millega tulevad peamiselt noored mehed, on laastav, sest needki on Aafrika ühiskonna hakkajam osa – kuigi nad Euroopale suurt kasu ei too, on neil vähemalt kodumaalt lahkumiseks pealehakkamist. Mustale Mandrile jäävad naised ja lapsed ning pidevalt sõdivad sõjapealikud, sest seegi on tegevus. Muide, juba 2016. aastal pöördusid neli Lääne-Aafrika piiskoppi Euroopa poole palvega mitte meelitada aafriklasi võõrsile, aga see jäi hüüdjate hääleks kõrbes.

Eesti hakkab praegu ukraina sõjapõgenikke siia kinnistama ja mida ka ei räägitaks, tahavad ettevõtjad, et nad alatiseks siia jääks – kui sõda lõpeb ja nad peaks koju naasma, siis tuleb auk tööjõuturul veelgi suurem, sest nende inimeste najal on ju tootmist laiendatud ja edasiseks oleks siis asendust vaja, mida otsitakse jälle võõrsilt. Kui ärimehed tööjõupoliitikat suunavad, on täiesti kindel, et nemad tahavad jääjaid.

Kujutagem ette, et Ukrainas lõpeb sõda selle riigi võiduga – aga maa on purustatud ning vajab töökäsi ja helgeid päid. Viimaseid ei lase Lääs enam mingil juhul minema ja Ukraina ülesehitustöö kannatab, sest mehed töötavad Tallinnas Porto Franco ehitustel.

Veel hullem on olukord näiteks maailma vaesemate maade hulka kuuluvas Bangladeshis, kust pärit füsioterapeut Mohammad Delwar Hossain mõisteti Eestis hiljuti süüdi vägistamises. See mees võinuks endiselt olla spetsialist oma kodumaal, mitte kriminaalkurjategija võõrsil.

Eesti tööjõupoliitika on igati vale, sest see soodustab oma inimeste lahkumist võõrsile, välismaalaste sissetoomist, sellest lähtuvalt sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste pingete kasvu ning ühtlasi ka olukorra halvenemist nendes riikidest, kust targemad ja ettevõtlikumad inimesed ära tulevad.

Vasakliberaalid võiksidki rohkem mõelda sellele, millest jätavad nad migrante ergutades ja kaitstes ilma nende kodumaad, kuhu mahajääjatel muutub elu veelgi hullemaks

UU