Eesti ühiskond on karvade ja nahaga “ekrestunud” – tänu vihaõhutusele EKRE vastu

Ilmselt oleks kellelgil juba aeg hakata mõtlema raamatule EKRE fenomenist – ükski erakond pole veel suutnud kogu ühiskonda enda järgi elama panna. Muidugi on oma roll ka vihastel oponentidel.

Kui hommikul tõustes avada ERR-i, Postimehe ja Delfi portaalid, siis mitte kunagi ei puudu sealt EKRE – ikka 2-3 lugu, üks hullem kui teine. Iga poliitik, saatejuht, sotsioloog või politoloog jõuab varem või hiljem jutuga EKRE-ni.

Enne valimisi oli populaarsusuuringuid, kus Reform tegi Keskile ära või oli mingi muu järsk nihe, kuid pealkiri kirjutas ikka sellest, et EKRE kukkus 0,1 protsenti. Kui projektil Eesti 200 või Andres Herkelil oli vaja meedia tähelepanu pälvida, ründasid nad EKRE-t ja 15 minutit kuulsust oligi käes!

Veel aasta aega tagasi üritas peavoolumeedia EKRE-st vaikida, sest mahavaikimine on üks võimalusi, kuidas oponenti nägematuks muuta. Mingil ajal ei pidanud meedia närvid siiski vastu, viha pulbitses üle ja siis asuti EKRE-t kõige räigemalt söögi alla, söögi peale ja enamasti ka söögi vahele kolkima. Paraku osutus seegi reklaamiks.

Hiljuti otsis meedia ilmselt põhjust, kuidas järjekordset sopalaviini valla päästa, põhjust ei leitud ja “räigeid” sõnu mindi otsima saatest “Räägime asjast” – ja pärast esimest lugu “vihaõhutussaatest” kasvas kahe Helme autorisaate kuulatavus ülijärsult.

Üks Delfi sulesepp otsustas raadiosaate “räigemad” ütlemised looks kokku kirjutada – huvitav, kui palju lisandub saatele “Räägime asjast” kuulajaid pärast seda lugu?

Peavoolumeedia, poliitilised oponendid ja sallivusleer ei saa arugi, millisteks EKRE-sõltlasteks on nad saanud, isegi tema pihta tuld ja tatti loopides. Ükspuha, kuidas EKRE-kriitikat ka ei serveeritaks, töötab see ikkagi rahvuskonservatiivide kasuks.

Ületatud on mingi punane joon, millest saati töötab kogu EKRE-viha hoopiski tema poolt. Lobjakas võib erakonna ministreid saastaks nimetada, aga see hakkab kohe mingil moel EKRE kasuks töötama, sest juhtum paljastas mehe enda labase näo. Isegi kui tema lahkumist serveeritakse sõnavabaduse piiramisena, meenub kõigile põhjus – EKRE ministrid olevat saast.

Mõistagi ei saa EKRE kogu selle sopa suhtes tundetuks jääda, sest ainult leha sees elada lihtsalt ei saa. Ometigi on see moment juba ületatud, kus inimesed EKRE-st halba kuuldes küsisid: “Kas tõesti on selles erakonnas sellised kaabakad?” Nüüd nenditakse lihtsalt: “Aa, üks haisupomm saadeti EKRE poole teele!”

Peavoolumeedial oleks nüüd aeg see infosõda lõpetada, sest EKRE hakkab juba liiga palju tähelepanu saama, aga ilmselt on nad EKRE-vihast juba liiga suures sõltuvuses ja iga päev tuleb üks klähv lisaks võtta, muidu tekib pohmakas.

Siinkohal oleks hea lõpetada ühe patoloogilise EKRE-vastase Yana Toomi sõnadega Postimehes: “See valitsus on paigas, ega me ei paki iga kord pärast valimisi kohvreid ega lahku riigist. Selle asja nimi on demokraatia. Neil on sada tuhat valijat. Sõitsin valimiskampaania raames läbi kogu Lõuna-Eesti. Ma nägin inimesi, kes väga toetavad seda koalitsiooni. Ma arvasin, et need inimesed on väljamõeldis, aga ma nägin tervet saalitäit, kes on väga õnnelik, et Reformierakond saadeti opositsiooni. Nad on olemas.”