Kantar Emori värske uudis “Reformierakonna suur edu on taastunud”, millele eelnes paari päeva tagune Turu-uuringute AS-i teade sellest, et RE toetus kukkus alles 29 protsendile, paneb mõtlema, et mis toimub kõigis neis uuringutes tegelikult.
Mõistagi on populaarsusuuringute olemas veaprotsent, erinevatel uuringufirmadel on erinevad metoodikad ning järsku tõusude ja languste taga on päevapoliitika, kuid üldine pilt tekitab siiski kahtlusi – mõnikord on muutused populaarsusprotsentides ülearu mõistmatud.
Just valimistel eel muutuvad uuringutulemused oluliseks, sest valijad ei taha oma häält tühja lasta ja kui mitte teadlikult, siis vähemalt alateadlikult eelistatakse reaalseid võitjaid. Ja kui reitingutulemused on sellise mõjuga, siis ilmselgelt üritatakse ka neid mõjutada, sealhulgas ka uuringufirmade mõjutamisega.
Kas on võimalik uuringufirmat mõjutada? Kui lugeda Turu-uuringute AS-i uuringujuhi Juhan Kivirähki kommentaare pärast järjekordsete tulemuste avaldamist, siis torkab silma eriline EKRE-vihkajalikkus – kui reitinguid uurib nii kallutatud inimene, siis pole tulemuste võltsimises midagi kummalist.
Sotsiaalmeedias liigub palju kirjeldusi, kuidas inimestele helistab mingi uuringufirma töötaja, ja kuulnud küsitletava eelistusi, teatab: “Te ei kuulu meie uuringu sihtgruppi!” Mistahes metoodikaga annab ikkagi välja valida seda seltskonda, kelle arvamus sobivaks tulemuseks vajalik on.
Kõik metoodikad töötavad ainult siis, kui uuringufirma läheb küsitlusi tegema neutraalselt ja sõltumatult. Turu-uuringute AS-i puhul on juba uuringujuht ilmselge opositsiooni pooldaja ja see sunnib kahtlema tulemuste õigsuses. Mis sellest, et ka RE toetus aegajalt langeb – ega ükski andmesolkija ei hakkagi oma lemmikut ainult upitama, tõesuse tausta loomiseks tuleb ka langust näidata.
Üks omaette nähtus on Reporteri ja Seitsmeste Uudiste vaatajaküsimused, mis ei ole kindlasti üliusaldatavad, kuid mingi pildi siiski annavad – ja neis ilmneb peaaegu alati tugev toetus nii EKRE-le kui valitsusele. Vaevalt et neid uudistesaateid vaatavad ainult koalitsiooni toetajad ja isegi kui mõne poliitiline jõud värbab oma poolehoidjad “õigesti” hääletama, siis miski ei takista ju ka vastasrinnal seda tegemast.
Eesti uuringuagentuuride küsitlustulemused on seega nagu horoskoobid – huvi pärast võib ju lugeda, aga neid sajaprotsendiliselt uskuda ja nende järgi elada küll ei saa.
Ilmselt oleks ka Igor Mangil otstarbekas tšakrate avamise asemel keskenduda koos Juhan Kivirähkiga poliitiliste jõudude populaarsuse uurimisele.