20.02.2022
Eesti eest!
Viimastel nädalatel kohtab sotsiaalmeedias kirjutisi, kus inimesed väidavad kibestumuses, et sellist Eestit nad enam ei kaitseks – taoliste väidetega ei saa kuidagi nõustuda, sest see on meie, eestlaste ainus kodumaa, ainus koht, kus me saame veel eesti keeles kõneleda. Kui meie, rahvusmeelsed, Eestit ei kaitse, siis kes veel?
Neist kibestunud inimestest võib aru saada, kui jälgida, mis toimub Reformi- ja Keskerakonna valitsetavas Eestis: hinnatõus vaesestab inimesi; vabadust nõudvate inimeste kallale saadetakse politsei, kuid võimutruu meedia pillub nende pihta raskeid verbaalseid kive; rahvusringhäälingu saade “Pealtnägija” tutvustab “soovoolavust” ehk pjedestaalile on tõstetud inimesed, kes ei saa aru, kes nad üldse on; ettevõtlusminister Andres Sutt valmistab ette seadust, mis lubaks üha rohkematel võõrastel Eestimaale kinnistuda ja justiitsminister Maris Lauri vorbib vaenukõneseadust, mille abil selle vastu protesteerijad vangi saata. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Nii näemegi täna kafkalikku Eestimaad, millel pole midagi ühist selle kodumaaga, millest me unistasime Laulva revolutsiooni ajal. Brüsseli-truu Kaja Kallas viib Eesti veelgi hullemasse kaosesse, sellise arengu vastu protesteerijaid aga demoniseeritakse ja nii ongi inimesed lootust kaotamas ning paljud arvavadki, et siin pole enam midagi päästa.
Aga kodumaad peab kaitsma ka siis, kui kõik juba lootusetuna tundub ja näib, et Stenbocki majja on sisse seadnud võõrvõim, kes loodab mitte ennekõike eesti rahvale, vaid liitlastele (kel on omagi maa kaitsta), ning ei kaitse mitte Eestit, vaid iseenda võimupositsiooni. Eestit tuleb kaitsta nende kiuste, küll koos liitlastega, aga ennekõike iseendile lootes – õnneks ei luba meie seadused enam riiklikul tasemel kapitulatsiooni, nagu 1939-1940. aastal.
Me kaitseme Eestit Venemaa imperialismi ja rändehordide eest igal juhul ega lase käsi rüppe ka siis, kui Stenbocki majas istuvad inimesed, kellele see maa on vaid europrovints või nad loodavad sellest oblasti teha. Teeme seda Kaitseväes ja Kaitseliidus, sest neid ei saa keegi relvitustada, kuigi moraali ja kaitsetahet püütakse hoolega murda – kasvõi rahvast represseerides, et ta kaotaks usu oma riiki. Aga see riik ei ole ei Kaja Kallas ega Tanel Kiik, see riik on eestlaste kodumaa sinimustvalge lipu all.
Rahvuskonservatiivide loosungiks on “Eesti eest!” Sest Kaja ja Kristina Kallased, Tõugud ja Kaljulaidid tulevad ja lähevad, aga Eesti jääb. Vähemalt seni, kuni me oleme valmis surmapõlgavalt Vabadussõtta sööstma.
Vabariigi aastapäeval toimub tõrvikurongkäik, kus kõigil meil on võimalik näidata, kes me oleme – Eesti eest!
Jüri Kukk, toimetaja