Vanemad inimesed mäletavad Nõukogude okupatsiooni. Stalini ajal oli see verine ja räige, Brežnevi ajal taandus see “inimnäoliseks sotsialismiks”, kus inimesed suutsid juba autosid osta ja individuaalmaju ehitada. Aga ometigi oli see okupatsioon, kus Moskva valitses kohalike kollaborantide abiga.
Nüüd sarnaneb olukord üha enam Brežnevi aegadega. Võim on delegeeritud Brüsselisse ja ei saa kuidagi öelda, et see pole okupatsioonivõim – kui poleks, siis ei peaks me rändepakti alusel võtma vastu Vahemere paadipõgenikke, kelle saabumist EL tõkestada ei soovi. Või ei peaks me loobuma omaenda odavast põlevkivienergeetikast, sest Brüssel peab mõttetut ja ennasthävitavat kliimavõitlust.
Kahte okupatsiooni võrrelda pole päris õige, sest tavaliselt ei pruugi need sarnased olla. Ka totalitarism pole alati Stalini, Mao ja Hitleri nägu, selle saab kehtestada ka nii, nagu Brüssel teeb: üleregulatsioonide, bürokraatia, jälgimisühiskonna, piirangute, vaenukõneseaduste, valimiste mõjutamise ja muu taolisega. Tänane totalitarism on hiiliv, selline, mis laseb rumalatel massidel ennast heaks kiita ja kehtestada.
Okupatsiooniga on sama – see tuleb kohalike kvislingite abiga, nagu seda on Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside valitsused. Nii Kaja Kallase kui Kristen Michali valitsused käituvad rahvaga nagu okupandid, ehk ainult siidkinnastes.
Kõige paremini näitab okupandi ülbust üles rahandusminister Jürgen Ligi, kes sõimab, mõnitab ja alandab inimesi, väites, et neil polevat mingit õigust riigivõimult midagi nõuda, vaid nad peaksid olema tänulikud “sakste” poolt heidetavate palukeste eest.
Maksupoliitika on samuti nagu okupantidel. Mongoli-tatari vallutajad nõudsid vähemalt kindla osa, kümnise, aga Reformierakonna valitsus taob rahvale üha uusi ja uusi makse selga, nagu keskaja pillav ning seetõttu alatasa rahanäljas feodaal, sama teeb riigi käepikendus Eesti Energia oma tütardega.
Kaitseväele oli kahtlemata Lõuna-Eestisse laskeala vaja, aga Nursipalu rajati enam-vähem samamoodi nagu võeti taludelt maad Nõukogude sõjaväebaaside jaoks. Isegi see hädavajalik asi muudeti rahva jaoks riigivõimu ülbuse näitelavaks. Tuulepargid, Rail Baltic ja tulevikus ka Soome-Saksa vesinikutrass on näited, kuidas lambamaskis hundiokupatsioon tegutseb.
Drooniintsidendid Lõuna-Eestis näitasid, et ka jutuvada on võimuritel nagu oli sovjettidel – teatatakse, et riik olevat kindlalt kaitstud, aga samas võivad droonitükid pähe sada Korustes, Auveres, Kastres ja mujalgi.
Kõige hullem aga on see riiklik propaganda, mis taob inimestele pähe, kui tühised nad on, kui õiged on valitsejad, kuidas keegi ei tohiks protesteerida, vaid peaks kulpi lööma ja ära kannatama. Praegune riigivõim peaks pisarateni tänama Putinit, kellega hirmutades saab mistahes sigaduse läbi suruda.
Üha enam uudiseid räägib sellest, kuidas Brüssel mõjutab valimisi liikmesriikides, seades igal pool võimule lojalistid. See näitab, et demokraatia Euroopa Liidus sulab nagu kevadine lumi, isandate üha enam ebardlikuks muutuvale poliitikale ei tohi opositsiooni olla.
Maailm siiski muutub ja kriiside aegu haihtub ka võimupoliitikute juttude ilus fassaad, kuningad jäävad alasti ja siis tulevad võimule need, kes oskavad sellega midagi rahva heaks ära teha.
Uued Uudised