05.09.2019
Soome mürkroheline siseminister Maria Ohisalo on väljendanud üdini äärmuslikke seisukohti nii migratsiooni kui ka kliimatemaatika osas.
Eestis ja Soomes toimusid parlamendivalimised peaaegu üheaegselt, mõlemas riigis olid edukad rahvuslased, kuid Eestis alanud hüsteeria EKRE valitsusse kutsumise ümber jättis varju tõsiasja, et põhjanaabrid kaldusid varasemast veelgi hullemini vasakule.
Pärast aprillis toimunud valimisi moodustati sotside esimehe Anti Rinne eestvedamisel valitsuskoalitsioon, kuhu kuuluvad sotsiaaldemokraadid (SDP), Keskerakond, Roheline Liit, Vasakliit ja Rootsi Rahvapartei (RKP). Varem võimul olnud Juha Sipilä valitsuse moodustasid Keskerakond, Koonderakond ja Põlissoomlaste renegaatidest koosnev Sinine Tulevik.
Rinne valitsuse muudavad äärmuslikuks just mürkroheline Roheline Liit ja kunagiste kommunistide Vasakliit koosluses sotsiaaldemokraatidega. Kaldumine vasakule on ilmselge ja tuntav.
Tüli taga Ungariga on see, et Soome on eesistujamaana võtnud enda õlule hõimukaaslaste madjarite nahutamise – ilmselgelt ei meeldi see Budapestile, kuid tülinorijateks pole nemad, nagu Eesti meedia väidab. Või õigemini, tüli põhjus on Soomes, mitte Doonau ääres.
Soome on juba pikki aastaid ja -kümneid olnud migratsioonilembeline, kuid uus, Anti Rinne valitsus on roheliste eestvadamisel asunud ka ergutama massimigratsiooni üle Vahemere – siseminister Maria Ohisalo on väljendanud arvamust, et miski muu peale inimkaubitsejate poolt üle veetavate noorte Aafrika meeste päästmise pole tähtis.
Soome valitsus on roheliste eestvedamisel võtnud enda hooleks ka kliimapaanika, alates lennuliikluse hõrendamise soovitustest kui kaklusteni CO-ga. Samas aga kerkivad Soomes üksteise järel peamiselt Hiina kapitalil põhinevad tselluloositehased, varustamaks kauget rahastajat tselluloosiga Soome metsade arvelt. Rohelised unustavad, et tehnoloogiast hoolimata on iga selline tehas oht keskkonnale: majanduskriisi aegadel lülitatakse välja kõigepealt ülikallid puhastusprotsessid, nagu juhtus Talvivaara kaevanduses.
Soomlaste probleemid on nende omad, kuid Eesti kontekstis on oluline see, et vasakpööret Soomes Eesti meedia ja liberaalsed poliitikud eriti ei märganud, samas oma “paremäärmuslikku” valitsust rünnatakse siiani täie rauaga. Kuigi Soome sellised arengud peaksid mõtlema panema, sest ilmselgelt on poliitiline kurss muutumas ka sealmail (õigemini, süveneb Brüsseli-meelsus), ja sellega peab ka Eesti arvestama.
Põlissoomlaste kasvav edu näitab hoogustuvat vastuseisu süvenevale multikultisuunale ja see võib ka Soome muuta poliitiliselt ebastabiilsemaks, seda enam, et kõik globalismi valud ja vaevad, vägistamistest ja terrorismist kuni migrantide ülalpidamisest tekkinud rahapuuduseni, on põhjanaabrite juures täie iluga õitsele löönud.
UU