Sellel kevadsuvel toimus Eestis homopurse, kui rida kapihomosid või hoopis homoagenda edendajaid astus püünele tähestikurahva karnevalil. Üks Rootsis elav eestlane vaatas seda mõtlikult ja ütles: “Meil on selline “vaimustus” kuskil 15 aastat tagasi!”
Muidugi, Rootsis on feminism, homoseksualism ja migrandilembus juba üleelatud etapp ja oma tulemusi toovad nad nüüd Tartu vanglasse Pakosta kantseldada. Eestis lõi marksismist nakatunud vasakliberalism õitsele Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 võimulepääsuga ja siin on need rumalused veel värsked.
Mitte et euroliidus oleks sooideoloogiast loobutud, sugugi mitte, aga seal on see juba riiklik ideoloogia, mida tehakse tööna. Meil aga tormasid “tsahknad”, “eerikniileskrossid” ja muu taoline maffia alles puhtast entusiasmist homokarnevalile.
Sotsiaalmeedias siiski küsitakse, et kui Tsahkna ja Kross pole ise omasooiharad, siis mis sunnib üldse heteromehi võitlusesse selle eest, et homomees saaks käe teise mehe püksi ajada? Miks on Tsahknale tähtis, et Odinets saaks teise mehega miilustada? Meestel on kümneid teisigi mõistlikumaid võitlusi…
Siiski lubavad rootsieestlase sõnad eeldada, et liberaalses Läänes hakkab homovaimustus tasapisi otsa saama. Maailmas on varemgi moraalsele mandumisele järgnenud karske ühiskonnakorralduse naasmine. Euroopas tundub see kahjuks tagasi tulevat läbi islamismi ehk Vana Maailm näib laskvat sooideoloogia asendada teise äärmuslusega. Kui Kreeka ja Rooma läbipõlemisele järgnes moraalse kristluse võidukäik, siis nüüd toovad barbarid oma usu kaasa.
Teine nähtus, mis liberaalses Läänes on kustumas, on kliimahüsteeria. Ei, see pole läbi, vaadake vaid lehti, igal pool pas(a)undatakse sellest, kuidas Euroopa kohe süttib kuumalaine käes. Terve talve jooksul, mil Euroopat jahutasid lumi, pakane ja tuisud, pidid kliimahüsteerikud vaikima, nüüd tulid soojakraadid ja verbaalne kõhulahtisus süttivast Maast voolab taas.
Propagandistlikult käib kliimavõitlus edasi ja isegi ägeneb, aga pragmaatiliselt see taandub Trumpi võimuletulekust saadik. Viimased COP-kliimakonverentsid on sisuliselt kõik nurjunud. Iraani sõda ja Hormuzi väina kriis näitasid, kui olulised on endiselt fossiilkütused. Kunagi väideti, et tuumaenergia on saatanast, aga nüüd tuuakse seda tagasi. Ja üha enam tuleb tunnistamist, et tuule- ja päikeseenergia juhuenergiana saab eksisteerida ainult tugeva subsideerimise kaudu, mis muudab selle äärmiselt ebamajanduslikuks.
Nõukogude Liidus ei tunnistatud kunagi, et Gorbatšovi alkoholismivastane võitlus läbi kukkus ja ilmselt ei tunnistata ka Läänes kliimavõitluse nurjumist. See protsess sumbub ise ja mingil ajal hakkavad kõige vihasemadki kliimavõitlejad jutustama seda, kuidas nad pimedas ja teki all seda nurjata püüdsid. Meilgi oli gaas kunagi “vastik fossiilkütus”, aga nüüd on gaasijaamad täitsa vastuvõetavad.
Kahjuks on eesti rahva mälu lühike ning nooremad põlvkonnad on sootuks vasakliberaalse kasvatusega, muidu me ei laseks mälust seda, et kõige suurema uusmarksistliku sõnnikuloopimise korraldasid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid, Marxi kasvandikud.
Eesti võimueliit tahab kõigega lõpuni ehk katastroofini minna: Rail Balticu, massimigratsiooni, sooideoloogia, kliimahüsteeriaga… ise teavad, kui prügimäele kolida tahavad.
Uued Uudised