26.02.2022
Välisminister Eva-Maria Liimets räägib nagu NLKP kongressil.
Eesti peaminister Kaja Kallas ja välisminister Eva-Maria Liimets on esinenud sanktsioonide teemal sõnavõttudega, milles peitub oht eksida ja seega rahvast petta, pakkudes neile võltsi turvatunnet.
Näiteks teatas välisminister Eva-Maria Liimets reedesel Brüsselis toimunud erakorralisel välisasjade nõukogul järgmist: “Euroopa vastulöök Venemaa inimohvritega kallaletungile Ukrainas on ja saab edaspidigi olema üheselt karm. Venemaa- ja Valgevene-vastaste sanktsioonidega karistame Ukraina rünnaku eest vastutavat ja seda toetavat pea 500 isikut varade külmutamisega, nende seas ka enneolematult Venemaa kui ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme riigipead president Putinit. Samuti haavavad sanktsioonid tõsiselt Venemaa majandust, finantssüsteemi ja riigifirmasid.”
Meie poliitikud võiksid meelde tuletada 2008. ja 2014. aastat, mil kehtestati samuti sanktsioonid, mis pidanuks Vene sõjamasina peatama, aga see möllab tänagi Ukrainas.
Teine hoiatav moment on selles, et sanktsioonide üle hakati arutama alles siis, kui Venemaa oli juba agressiooni alustanud – selleks ajaks oleks pidanud olema valmispaketid, mille vahel valida, vastavalt sissetungi raskusastmele ja ulatusele. Näiteks Euroopa Parlament aga koguneb isegi hukkamõistva resolutsiooni tekitamiseks alles 1. märtsil.
Kolmandaks kostab paljude Lääne poliitikute suust, et needki sanktsioonid on nõrgad ja Venemaa on nendega arvestanud – samas hoidutakse endiselt nafta ja gaasi ekspordikeeldu ning SWIFT süsteemist eemaldamist rakendamast, mis oleks märgatavalt efektiivsemad sanktsioonid.
Eesti võimupoliitikas on üsna levinud arvamus, et esinema peabki nii positiivsete uudistega, et näidata Venemaale ühtsust ja karmi hoiakut, kuid paraku on Kreml nagunii kursis sellega, kuidas need sanktsioonid alati lõpevad, kuidas Saksamaa lähtub ikkagi majandushuvidest, kuidas Läänes armastatakse palju sõnu ja vähe tegusid teha, ja nii edasi.
Ilma norimata – Liimets võiks mõelda sellele, mis saab, kui sanktsioonid siiski nõrgaks jäävad ja Venemaa saab oma tahtmised, ehk kuidas siis kõlab: “Aga me andsime neile oma sanktsioonidega!” Sest varasemad sanktsioonid pole Venemaad murdnud ja nüüdki pole mitte kõik nendes ühel meelel.
Tühjad loosunglikud kõned jäägu NLKP aegadesse. Kahjuks on need ka Brüsselis täiesti elus.
Jüri Kukk, toimetaja