Nõukogude ajal, eriti selle lõpus, paistis väga hästi silma see, kuidas sõnad ja teod lahku läksid: ühest küljest räägiti, kui hea elu on sotsialismi ajal, teisalt seisid inimesed viinerite ja tualettpaberi järel pikkades sabades, hiljem läksid esmatarbekaubadki talongide peale.
Kaubapuudust praegu ei ole, aga sõnad ja teod lähevad endiselt lahku. Brüsselist aga tungib peale uus bürokraatialaine ning sealgi räägitakse must valgeks.
Aga nüüd meie võimupoliitikutest: suure suuga jutustatakse kaitse- ja maksutahtest kui iga kodaniku kohusest, eriti veel Venemaa agressiooniohus. Inimesed on valmis kaitsma ja makse maksma, aga siis teatatakse, et julgeolekumaks läheb “igale poole”, riigiasutused peavad pillavaid pidusid, Riigikontroll avastab suured segadused ministeeriumide rahakotis, droonikaitset pole ollagi jne. See ei saa märkamata jääda.
Valitsus rõhub endiselt patriotismile ja kodanikukohustustele, aga kogu asi on juba lappama läinud, “tahted” nõrgenevad iseenesest, inimesed muutuvad ükskõiksemaks, löövad käega, sest vastuolu sõnade ja tegude vahel näeb ära igaüks. Võimukoridoridest tulev sõnavaht ei pane enam kedagi pingutama. Kuna inimesed seda ükskõiksust ei reklaami ja valitsus eelistab uskuda, et kõik on kõva maksu- ja kaitsetahtega, siis käriseb lõhe tegelikkuse ja jututubade vahel varjatult suuremaks.
Maksutahtega on nii, et kui turul käia, siis tahavad kauplejad, et klient maksaks sulas – pole vist raske arvata, miks. Kaitsetahtega on see lugu, et enam ei räägita eestlaste maa, tema rahva eluruumi, keele ja kultuuri kaitsest, vaid meie riigiarmee pidavat kaitsma koos liitlastega euroopalikke väärtusi. Tuleb tunne, et see viimane käsitlus küll kaitsetahet ei tõsta.
Riikliku propaganda raames toimub mingi asendustegevus, Potjomkini küla ehitamine. Inimeste tegelikud väärtused, mis panevad neid tegutsema ja ka ohverdama, on kusagil mujal, kui Stenbocki maja või stratkomi ametlikes teadaannetes. Seetõttu ei ole rahvas ka riigi probleemide lahendamisse tegelikult kaasatud.
Vaadake, mida “liberaalne demokraatia” on rahvaga teinud: avalikus ruumis ei vaadata enam üksteisele otsagi. Kliima- ja sõjaärevus, pidevad ideoloogilised võitlused barrikaadidel homode, soolise võrdsuse ja ei tea mille eest veel, ühiskonna uputamine üha rohkemate võõraste alla, kõik see suurendab pingeid ja tekitab vaenu, mida omakorda kavatsetakse vaenukõneseadusega vanglates ravida. “Vaimne tervis” on üha enam jutuks.
Kogu see mula, mis võimupoliitikute suust tuleb, on sama võlts kui Nõukogude ajalgi. Vaadakem, kui palju satiiri liigub sotsiaalmeedias – see on alati märk sellest, et rahvas ei usu võimukandjaid. Tänu “glasnostile” ehk avalikustamisele õitses selline vaimustusse ajav satiir aastatel 1987-1988 (hiljem oli see juba igapäevane) ja see tähendas Nõukogude Liidu lagunemist.
Nüüd irvitatakse nii Brüsseli kui Stenbocki maja ja Toompea võimukoridoride üle nii pilapiltides, sõnaseades kui meemides ja see tähendab jällegi kardinaalseid ühiskondlikke muutusi tulevat. Inimesed ei taha enam kuulda, kuidas võimupoliitikud “paska” suust välja ajavad, andestage see otsekohene sõnakasutus. Tuleb vaid ennast kokku võtta ja see võimukamp kimpuköidetuna allavoolu lasta.
Uued Uudised