Eesti võimurite Ukraina-poliitika pole kunagi siiras olnud

Tänapäeva infosõdu ei peeta enam robustselt, vaid teha üha rafineeritumalt – tegelik sõnum on peidetud, kuid mõjub psühholoogiliselt. Keegi ei karjuks “Surm ukropidele”, see oleks kohe karistatav, Ukraina vastu saab keerata ka teisiti, isegi lehtmeliku toetuskampaania kaudu.

Alustuseks – eestlasi ja ukrainlasi seob ainult üks ja see on ühine vaenlane, Venemaa. Laias laastus toetab keskmine eestlane ukraina vabadusvõitlust, et mitte lasta Vene imperialismil võita, mis tooks Kremli tõenäoliselt meie kallale. Meie Ukraina-meelsus on taktikaline ja strateegiline.

Tegelikult on ukrainlased meile võõrad, kultuuriliselt on nad seotud just venelaste ja valgevenelastega  ning neil kõigil on tugev ka nõukogulik mentaliteet ning kõrge korruptsioonitase. Enne suuremahulist sõda avaldas Delfi ühe loo ukrainlasest Arsenist, kes irvitas eestlaste seaduskuulelikkuse üle, temal endal oli Eesti trahvikviitungeid kiiruseületamise eest omajagu.

Meid ei ühenda ukrainlaste ega nende korrumpeerunud riigiga peale ühise vaenlase miski, kuid millegipärast on Eestist kujundatud poolenisti Ukraina oblast. Täiesti kindlaks võib pidada seda, et vasakliberaalne valitsus tahab ukrainlastega lahendada tööjõu- ja demograafiaprobleeme, mis Eestile tähendab venestamist, kuivõrd “ukrainlastest” sõjapõgenikud on valdavalt venekeelsed.

Mis siis on Eesti Ukraina-poliitikas valesti? Kõigepealt, lausa kriminaalne oli see, et sõdivale riigile anti ära meie kahurid, ilma et olemas oleks asendusrelvad, mida pole suuresti siianigi saadud. Seda võinuks teha Portugal, Iirimaa või Belgia, aga mitte kolm Balti riiki, kes on nn rinderiigid ehk neil on maismaapiir Venemaaga. On lausa vedamine, et Venemaa pole desarmeeritud Eestit rünnanud, muidu oleks meil vesi ahjus.

Siit jätkub lõhestav poliitika. Eesti eraldab Ukrainale suuri summasid, samas kui oma riigis on rahast väga puudus, ka sotsiaalsfääris. On vana reegel, et teistele antakse siis, kui omal on piisavalt. Kui omadel napib, siis hakkab asi kohe töötama kogu ürituse kahjuks. Eestlased võivad küll olla tulised Ukraina pooldajad, aga kui nad näevad, et võõrastele ei keelata midagi, neile antakse alati, hoolimata sellest, kas omadel on kõik olemas, siis hakkab asi kerima. Ukrainlasi ehk ei hakatagi vihkama, ehk mõistetaksegi vajadust, aga sees hakkab ebaõiglusest kriipima ja esimene asi, mis juhtub, on jahenemine, ükskõiksemaks muutumine nende vastu, kes on löögi all.

See ongi psühholoogilise sõja üks etapp – vastandada erinevaid rahvaid, muuta abistajarahvas hädasolija vastu ükskõiksemalt, võtta ära moraalne toetus. Seda saab teha “headuse” kaudu, tasub vaid asjad maksimalismini arendada ja muuta iseenda paroodiaks. Eesti valitsus teeb seda edukalt – inimesed märkavad, et ukrainlased on alati eelisseisus ja isegi kui  eestlased nende vastu ei keera, jääb okas hinge.

Üks väga suur probleem on endiselt Eesti 200, Johanna-Maria Lehtme ja Slava Ukraini skandaal. Seda juhtumit pole mingilgi võimutasandil hukka mõistetud, prokuratuur ei tunne selle korruptiivse juhtumi vastu erilist huvi, sest see on seotud poliitprojekti Eesti 200 valimisvõiduga – ja moraalne kahju on tohutu. Ilmselt on ukrainlased ilma jäänud tohututest annetussummadest, sest keegi ei julge annetada riiklikult kaitstavate “lehtmete” kaudu.

Järgmine suur probleem on Ukraina lipp ja värvid. Kui meenutada Vene-Gruusia sõda, siis tollal olid Gruusia ristilipud ülipopulaarsed, aga lolliks ei mindud. Nüüd on Ukraina värvid haiglate, muuseumide, koolide ja paljude muude valdkondade embleemidel, kust on kadunud sinimustvalge.

Ei pea olema mingi Ukraina vihkaja, võib olla ka suurim sõber, aga alati tuleb küsimus – kuhu on kadunud Eesti lipuvärvid, miks me oma sümboolikat ei kasuta? Slava Ukraini, aga me ei ole ju ei Ukraina riik ega oblast. Me ju loobume oma rahvuslikust ja riiklikust sümboolikast ning kasutame võõraste oma! See ajab eestlasi hetkel kõige rohkem marru. On raske säilitada Ukraina-sõprust, kui nende sümboolika justkui sööb ära meie oma. Asi on päris hull, Eesti lipp kaob juba euroliidu, Ukraina ja homolipu varju täiesti ära.

Üks seletus sellel võib olla – ukrainlastele luuakse siia tõesti Väike-Ukrainat, et neid siia meelitada ja jätta tööjõuks, kuid sel viisil hävitatakse usaldus kahe rahva vahel.

Üldiselt aga paistab, et Ukraina tegelikku toetamist Eestis pole. Reformierakonnal ja satelliitidel on see võltspatriotism võimalus oma lammutavat sise- ja majanduspoliitikat varjata, Ukraina sõjaga hoitakse pilk mujal kui siseriiklikel probleemidel. Ukraina korruptsioon, mis puudutab ka Eesti antavat abi, ei näi Eesti riiki üldse häirivat. Samal ajal surutakse läbi kliima- ja homonõuete Ukrainale peale liberaalset ideoloogiat, kus Eesti töötab Brüsseli emissarina, sealhulgas minister Tsahkna.

Veel üks oluline probleem on Ukrainas toimuva kajastamine. See sõda vältab viiendat aasta, aga miski pole muutunud, “igortarod”, “teetkalmused”, “rainersaksad” ja teised kodukootud “eksperdid” räägivad aastaid, kuidas Venemaa kohe-kohe kokku kukub. Homominister Tsahkna väitis värskelt, et massirünnak Kiievile näitavat Venemaa meeleheidet. Aga äkki siiski jõudu? Venemaa on ekspertide järgi juba sõja algusest”meeleheitel”. Mõtlematu positiivsuse levitamine ei tule kunagi kasuks, kui sellel tausta pole.

Seega võib tõdeda, et Ukrainale mingit materiaalset abi antakse, aga üldine valitsuse Ukraina-poliitika on kaootiline ja tollele riigile pigem halb. Valitsus justkui ässitab inimesi oma destruktiivse tegevusega Ukraina vastu ükskõiksemaks muutuma.

Kaja Kallase perekonna Vene-äri oli ehk kõige otsesem Ukraina suunas sülitamine. Järgmine kord tuleb siis, kui Eesti jätab siia ukrainlased, keda on kodumaa ülesehitustöös vaja.

Uued Uudised