ERR vahendab uudist: “Ühispöördumine. Vajame eestikeelse tehisaru jaoks ühiskondlikku kokkulepet.” Ehk “Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Keele Instituudi teadlased ning Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahvusraamatukogu esindajad märgivad ühispöördumises, et kui tehisaru eesti keelt ja meelt hästi ei mõista, läheme paratamatult ingliskeelsele kultuuriruumile üle.”
Tegelikult me oleme inglisekeelsele kultuuriruumile juba suuresti üle läinud, nooremad põlvkonnad on selles lausa sees, nii keelekasutuse või mõttelaadi poolest. Tõsiasi aga on see, et eesti keeles on inforuum meeletult väike – proovige “guugeldada” mistahes üldinfot, eestikeelset on seal palju ja palju kordi vähem kui inglisekeelset.
Samas aga on teemas väga palju vaieldavat. Pakosta idee anda sõnavara tasuta võõrkasutusse on mõistagi täiesti kaasaegset rumalat vasakpoliitikut väärt. Aga ka pöördumise tegijate jutt on naiivne.
Nad väidavad, et vaja on ühiskondlikku kokkulepet. Seda ei tule kunagi. Juba kooseluseadusest saati 2014. aastal pole kunagi tahetud mingit sellist kokkulepet, ei kvoodipõgenike, ei rohepöörde, ei tuulikute, laskealade, raudteetrasside ega uute kaevanduste suhtes. Praegune võimuliit surub kõik teerulliga läbi. Kust peaks nüüd tulema see ühiskondlik kokkulepe?
Teine oluline probleem on pöördumise lauses “kui tehisaru eesti keelt ja meelt hästi ei mõista” – kes defineerib mõiste “eesti meel”? Näiteks ilmselge marksistliku kallakuga Tallinna Ülikoolile küll seda ei usaldaks, sest siis on “eesti meeles” sees ka paarkümmend sugu, eestlase nime jaotamine kõigile soovijatele, eesti keele lihtsustamine, et võõrad seda paremini õppida saaks, multikultuursus, globaliseerumine ja muu taoline.
“Eesti meel” on siiski see, mis on ka sees meie põhiseaduses: rahvusriik, eesti keele kui riigikeele ülimuslikkus, riiklik suveräänsus, austus pere ja laste vastu jne – neid väärtusi ei kanna hetkel mitte ükski võimuerakond ega ka ühiskonna liberaalne ja vasakpoolne osa.
Pöördumises on öeldud: “Samuti tähendab ebakvaliteetsete keelemudelite rakendamine igapäevastes toodetes ja teenustes seda, et laieneb vigase eesti keele kasutus ja laiemat kõlapinda saavad võõrad väärtushinnangud.”
Paraku ongi just selles lauses kirja pandu tänane areng Eesti ühiskonnas, millele on palju kaasa aidanud ka näiteks ülikoolid, kes ise veavad võõraid väärtushinnanguid oma punaprofessorite kaudu sisse.
Mis aga puutub eestikeelsesse tehisarusse, siis selle loomisel oleks tõesti vaja ühiskondlikku kokkulepet, mille saavutamine praeguse totalitarismi kalduva võimupoliitika juures on võimatu. Ühte saab siiski ellu viia – et see toimuks põhiseaduslikul alusel, alates eesti keele ja rahvusriigi kohustuslikust kaitsmisest kuni autoriõigustega arvestamiseni.
Uued Uudised