08.06.2019
Eesti sai ÜRO-s uue positsiooni. Pilt on illustratiivne.
Eile saabunud teade Eesti valimisest ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks on kahtlemata positiivne uudis ja edasi tuleb meil sellest maksimum võtta ehk oma huvide eest võidelda.
Esmalt üks väike kahtlus – kui me saime Euroopa Liidu eesistujariigiks, käis kogu poliiteliidist samuti rõõmupuhang läbi, et me saame olla teiste eesotsas. Ja nüüd – kes oskab lambist öelda ühe asja, mida Eesti eesistumise ajal omariikluse huvides ära tegi? Või üldse ka EL-i heaks? Kas me ei tule kahe ja poole aasta pärast sealt samamoodi ära, et polegi midagi meenutada?
Kõige tähtsam ongi nüüd see, kellega mehitatakse meie meeskond Julgeolekunõukogus. Vaja on, et seal oleksid inimesed, kellele oleks globaalsete probleemide kõrval esmatähtsad ka rahvuslikud huvid – et nad ei teeks rändepakti-otsuseid, vaid selliseid, mis rändele piiri paneks.
ÜRO on juba möödunud sajandi lõpust arengumaade kontrolli all ja paljud otsused on nendekesksed. Julgeolekunõukogu pädevuses on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine ning Eesti peaks otsuseid tegema alati nii, et tagajärjed oleks meile soodsad. Meie meedia rääkis juba mõne aja eest, et palju tuleb tegemist teha Aafrikaga.
“Nüüd tuleb kahe aasta jooksul anda endast maksimum, et rõhutada ja tähelepanu juhtida näiteks Euroopat ähvardavale ohule, milleks on terrorismi levik Lähi-Idast ning massiline sisserändeoht Aafrikast. ÜRO julgeolekunõukogu peab teadvustama ja leidma lahendusi, et tõkestada julgeolekuohud ning selleks peab ka Eesti tegema kõva häält ning toetama näiteks rangema piirikontrolli kehtestamist Aafrika riikidega,” ütles EKRE europarlamendi saadik Jaak Madison.
Tähtis on ka see, keda hakkab Eesti alalistest liikmetest toetama – nendeks on Ameerika Ühendriigid, Hiina Vabariik, Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Kahjuks on Sven Mikseri ajal olnud esiplaanil Ameerika-, täpsemalt Trumpi-vastasus ning samuti ka Brexiti-vastasus. Venemaa resolutsioone Eesti ilmselt toetama ei hakka, aga kui USA kavatseb oma huvidest lähtudes millelegi veto panna, kas siis Eesti on tema poolel? Või hoiab Macroni selja taha?
Senise välispoliitika järgi oleks meie diplomaadid näiteks Jeruusalemma asjades USA vastu, kes aga on maailmas üks olulisemaid otsustajaid. Just USA määrab paljuski ära selle, kuidas rahuprotsessid toimima hakkavad. Seega on Eestil Julgeolekunõukogus tegutsedes oluline jälgida liitlassuhteid.
Kui jälgida globalistlike tegelaste – Kaljulaidi, Mihkelsoni, Tsahkna ja teiste taoliste rõõmuhõiskeid, võib arvata, et nemad näevad Julgeolekunõukogu liikmestaatuses võimalust suurtele ja vägevatele meeltmööda olla, mitte Eesti huvide eest võidelda. Meie aga peaksime asju teisiti võtma – Julgeolekunõukogust ära tulles peaks meil olema ette näidata, kuidas me tagasime ülemaailmset rahu nii, et Eesti pääses paljudest kiiresti muutuva maailma vapustustest.