27.11.2021
Kodanikuühiskonna julgus väljendus toetuses ärakaotatavale Kaitseväe orkestrile.
Valitsuse hääletoru ebaõnnestunud koroonavõitluses aasta kodanikuna või välis- ja eelarverahadest ülesturgutatud ideoloogilised MTÜ-d ei ole kodanikuühiskond, vaid see tekib suuresti altpoolt ning on eriti märgatav siis, kui riigivõim kedagi represseerib.
Eestis on kodanikuühiskond hakanud ennast ilmutama alles viimastel aastatel. Näiteks kevadiste NETS-i vastaste meeleavalduste aegu põhjendas politsei suurte jõudude väljatoomist ka sellega, et üritusel polevat korraldajat, kellega reeglites kokku leppida – inimesed tulid iga päev ise südame sunnil sinna kokku.
Nüüd ilmnes kodanikuühiskond uuel moel: nädal tagasi politseinikelt kokku kolm trahvi, kogusummas 14 500 eurot, saanud perekohviku eestvedaja Elvis Braueri toetuseks algatati annetuskampaania ning tänaseks on politsei ja ametnike poolt tagakiusatud kohvikule annetatud üle 50 000 euro.
Eestis kiputakse kodanikuühiskonnaks pidama seda, kui keegi on kirjutanud projekti, saanud selle eest riigilt või EL-ilt raha ja selle eest midagi ära teinud – sageli küll midagi asjalikku, aga kodanikuühiskonna aluseks peaks olema siiski võime toimida ka siis, kui riigivõimu toetavat kätt pole. Hea näide on SAPTK, kellele Aadu Luukase fond andiski kord kodanikuühiskonna preemia, mille üritasid ära keelata just need eelnimetatud ideoloogilised MTÜ-d.
Kodanikuühiskond ei pea olema võimuga opositsioonis, vaid vastupidi, sümbioosis, kuid ta ei tohi muutuda riigi käepikenduseks, ning rasketel aegadel olema inimestele toeks – nagu praegu Elvis Braueri puhul. Just sellist sõltumatut kodanikuühiskonda kardavadki korrumpeerunud ja bürokratiseerunud võimud kõige rohkem, sest pole kedagi konkreetselt represseerida – kui hakata kogu massi kallal seda tegema, algavadki totalitarismile omased massirepressioonid.
Kodanikuühiskonna aluse moodustavad ikkagi peamiselt need kodanikuühendused, kes võitlevad vabaduse, suveräänsuse, traditsioonilise ühiskonna, naiste õiguste, metsade, looduse ja loomade nimel, külaelu eest jne, kuid ei ole seejuures poliitiliselt ega ideoloogiliselt mõjutatud – nelja suure tähe ja plussiga organisatsioon või meestevihkajate “oma tuba” pole kodanikuühiskond.
Üks naljanumber on niinimetatud Norra, Islandi ja Liechtensteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond, millelt on küll raha saanud ka asjalikud tegijad, aga üldiselt on see liberaalset ideoloogiat turgutav välismaise rahastusega ajupesuettevõte.
Eestis on tõeline kodanikuühiskond ennast nüüd ilmutanud ja need pole inimesed, kes saavad euroametnikust presidendilt Roosiaias kiita, vaid need, kes tegutsevad ka siis, kui projektirahasid ja riigieelarve tulpa taga pole.
Mis aga puutub Irja Lutsarisse, siis temale võiks anda Aasta Ametniku, mitte Aasta Kodaniku aunimetuse – tema on tegutsenud selles taustapildis, mis on Eesti (kodaniku)ühiskonna põhjalikult lõhestanud.