Esmaspäevane uudis sellest, et Kundas asuv Estonian Celli puitmassitehas pannakse kaheks nädalaks kõrge elektri hinna tõttu kinni, ennustab igakülgset katastroofi.
Esiteks poob kõrge elektrihind kinni tootmise, mis tähendab, et toodangut ei tule, sealhulgas ka ekspordiks. Teiseks tähendab see sotsiaalseid pingeid, sest inimesed ei saa töötada. Ja kolmandaks tähendab see, et Eesti ei saa oma puitu väärindada ja metsaomanik peab hakkama seda mujale müüma.
Kui elektrihind püsib kõrge, siis lõpetavad ettevõtted, sealhulgas töötlevad, tootmise üldse ning kui Eestis ongi toorainet, siis seda enam omal maal ei väärindata, vaid müüaksegi toormena välismaale. Eesti langeb siis üha enam kartulivabariigi staatusesse.
Lisaks kõrgele elektrihinnale tekkis sel suvel veel üks häda, müügil kadus või, ning ühe põhjendusena toodi välja, et koor müüakse välja, samuti osa piimast. Veel mõne aasta eest oli suvi aeg, mil palju asju odavnes, kuid nüüd on vildaka juhtimise tõttu saabunud ajad, mil suvelgi on kõik ülikallis või seda pole.
Eestist on niigi saanud odavtööjõu maa, nüüd muudavad võimu juures olijad ta lausa Aafrika tasemel maaks, mis elatub tooraine müügist. Ennast ettevõtjate erakonnaks pidav Reformierakond on riigi majanduse täielikult ära laastanud, nii et isegi rahandusminister ei julge osta enda valitsetava riigi võlakirju, millega tahetakse riigieelarvet kasvõi pisutki päästa.
Elektrihinda pole raske alla lasta, tuleb kasvõi ajutiselt taastada põlevkivienergeetika, mille tootmishind on madal, ja vabastada ta liigsest ballastist kvootide ja maksude näol. Kui EKRE oli valitsuses, näitas rahandusminister Martin Helme, et majandust saab korras hoida, kui mitte lasta seda juhtida võõrdirektiividel. Praeguse võimu hädaks aga ongi see, et nad pole peremehed, vaid Brüsseli sulased, kes laostavad majandust eriti just idiootse rohepöördega.
Uued Uudised