Eestis käib “eliidi” vaimne nüristumine

Mitmed maailma konservatiivsed poliitikud on öelnud, et poliitkorrektsus tuleks kuulutada inimsusvastaseks kuriteoks – sest mitte miski ei nürista inimesi sedavõrd, kuid ettekirjutatud ja kohustuslik mõtlemine. Seda on tunda ka Eesti “eliidi” puhul.

Paide arvamusfestivalil kritiseeris üks erakonnajuht rohepööret ja kohe nõudsid mitme teise erakonna juhid tema suu sulgemist. Probleem ei ole mitte selles, mida arvatakse rohepöördest, vaid selles, et tsensuuri nõuti a r v a m u s f e s t i v a l i l (toimetuse rõhutus).

Kas peavooluerakondade liidrid tõesti ei mõelnud, mis üritusel nad viibivad? See oli just nimelt a r v a m u s f e s t i v a l ja Eesti peab ennast demokraatlikuks õigusriigiks, kus valitsevad arvamuste paljusus ja sõnavabadus. Paides ei olnud sugugi mitte poliitilise ümberkasvatuse loeng kusagil Gulagis…

Kuidas saab valija veel valida Kesk- ja Reformierakonda, Isamaad ja sotse, kui nende tippjuhid ei saa aru, mis on arvamusfestival demokraatlikus riigis?

See pole ainus selline juhtum. Endine justiitsminister Maris Lauri väitis, et vaenukõneseadus ei piiravat sõnavabadust. Kui aga seadusega piiratakse sõnade, mõistete, fraaside ja teemade kasutamist, siis see ongi sõnavabaduse piiramine. Eitagu Lauri seda kuidas tahes, kui sõna suhu võtta ei tohi, siis pole ka sõnavabadust. Eriti veel kui vaenukõneseaduse kaudu piiratakse arvamusi viimastel aastakümnetel alguse saanud nähtuste kohta nagu massimigratsioon või üha uute seksuaalsete suunitluste ja soovariantide legaliseerimine – kui muutustest ka enam rääkida ei tohi, siis pole sõnavabadust ollagi.

Needsamad festivalipoliitikud räägivad tuima näoga nii Eesti avatusest ja võõrtööjõu vajadusest kui ka eestluse hoidmisest ja põhiseaduse preambulist, kuigi “siililegi on selge”, et iga Eestisse saabuv migrant kitsendab eesti keele ja kultuuri kandepinda.

Selline ilmselgete nähtuste varjamine teistsuguste, leebemate sõnade taha on viinud selleni, et sõnad ja tegelikkus enam ei kattu, aga poliitikud aina räägivad ja räägivad, märkamata, kuidas esimene ja teine lause on juba kisendavas vastuolus.

Aga imestada pole midagi, sest see on ju “liberaalne demokraatia”, kus iga seaduse ja uuenduse taga on sund – muuhulgas sunnitakse armastama võõraid, seksuaalveidrikke ja kõiki neid, kes on oma kapriiside, nõrkuste ja pretensioonidega välja ilmunud. Migrantide vastuvõtt – sunni teel. LGBT, uued seksisuunad ja sooreeglid – sunniga. Kliimavõitlus – sunniga. Sama vaktsineerimise puhul. Ei mingit vaba tahet, ainult sund, sund ja sund, koos karistustega keeldumise korral.

Ja needsamad inimesed väidavad, et nad on demokraadid. Aga sellest on asi juba väga kaugel. Ja ega asjad paremaks lähe, vaid aina hullemaks – marksistlikest ülikoolidest tulevad üha uued bakalaureused, hilisemad magistrandid ja doktorandid, kes teavadki, et arvamusfestivalil tohib rääkida ainult “õigetel teemadel”. Nagu “Slava KPSS” aegadel.

Lõpetuseks – eriline “mõttegeenius” aga on Ülo Mattheus Sirbis/ERRi portaalis: “Ja kui keegi nüüd muretseb oma külma toa pärast saabuval talvel, sest Vene gaasikraanid on kinni, siis tasub mõelda ka võimalusele, et ülejärgmisel talvel köetakse seda tuba Vene rakettidega.”

See on tõesti rabav mõttekäik – kuidagi ei oska arvata, kust leiab üks tegelane sellised seosed. Külmad toad ei tule ainult Vene gaasi kadumise, vaid ka rumala majanduspoliitika ja hüsteerilise kliimakampaania pärast. Aga “matteuste” mõttelaad on küll selge: “Kannatage, rahvas, kannatage ära kõik sigadused, külmetage ja sööge kartulikoori, aga ärge jumalapärast protesteerige, muidu tuleb venelane!”

Uued Uudised