Kui Venemaa alustas suuremahulist sõda Ukraina vastu, algas Eestis sinikollaste lippude buum. Paljud eestlastest siiski sellega kaasa ei läinud – mitte sellepärast, et poleks Ukrainat toetanud, vaid seetõttu, et nad teadsid, et sellest kujuneb enesenäitamise koht.
Üks Eesti inimene rääkis, et saatis pilte Tallinnast ühele ukrainlasele, kes teenib seal relvajõududes. Kui too nägi pilti suurest Eesti-Ukraina plakatist Vabaduse väljakul, küsis ta, et kas seal on Ukraina saatkond. Eestlane vastas talle, et see on solidaarsusplakat. „Ahah!“ nentis ukrainlane ja natuke aja pärast lisas: „Tänan solidaarsuse eest, aga relvi hindaks me rohkem!“
Asja iva on selles, et reaalselt ei tea sõdivad ukrainlased mitte midagi sellest liputamiskampaaniast, mis meil siin toimus ja sisuliselt hääbunud on, seega tegime seda endi, mitte nende pärast.
Kuigi keegi ütleb, et see-eest nägid meie solidaarsust siia tulnud Ukraina põgenikud, siis hiljuti avaldas BNS ühe uuringu, mille olid teinud meie ideoloogilised inimõiguslased ja feministid, ning sellest selgus, et ukrainlannad pidavat ennast siin diskrimineeritutena tundma. Veel hullem, lehvitame lippe ja diskrimineerime ka.
Resümeeks võib öelda, et see paatoslik Ukraina-patriotism, mida näiteks minister Tsahkna ja erootikapiltnik Mihkelson siiani levitavad, oli ja on mõeldud Reformierakonna, seksuaaldemokraatide ja alla valimiskünnise vajunud Slava-Lehtme-E200 sisepoliitiliseks mainekujunduseks, mille harjal Kaja „Starklogistics“ Kallas jõudis Brüsselisse kõrgele kohale, kus ta midagi asjalikku teha ei oska.
Öeldakse, et Lääs kasutab Ukrainat ära, talle tõsist abi andmata, ja Eesti tegi sisuliselt sama.
Uued Uudised