23.03.2021
Klounideks riietunud ja agressiivselt häälekad marufeministid on alati püüdnud segada Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistavat tõrvikurongkäiku.
Täiesti õigustatud on küsimus, et kas Eesti riik ikka peab toetama radikaalseid liikumisi – jutt on seltskonnast Feministeerium/Oma Tuba, kes naudib nii riigi rahalist tuge kui ka tegevusvabadust.
BNS kirjutab: “Taaskord korraldab Vabamu koos Feministeeriumiga Noorte Vabamu egiidi all lugemisringi. Feministlikke teemasid käsitlev veebipõhine lugemisringide sari sai alguse selle aasta märtsis ning nende käigus avastatakse ja arutatakse naiste õiguste murekohti nii praeguses Eesti ühiskonnas kui ka ajaloolises ja rahvusvahelises plaanis.”
Asi pole mitte loengusarjas, vaid selle korraldajas – Feministeeriumi ei saa kuidagi pidada organisatsiooniks, kes tegutseb demokraatliku ühiskonna piirides, pigem on tegu radikaalse äärmusrühmitusega.
Kui vaadata Vikipeediat, siis seal jagatakse feminism liberaalseks, marksistlikuks ja radikaalseks. Liberaalse feminismi põhipostulaat on see, et igal naisel peab olema mehega võrdne vabadus määrata enda sotsiaalset rolli. Sellesse kuulub enamik Eesti feministe ning nende seas on ka riigiametnik ehk võrdsusvolinik Liisa Pakosta, kes lähtub oma töös sellest ideoloogiast.
Marksistliku feminismi esindajad peavad naiste rõhumist eraomandi otseseks tulemuseks. Klassikalised marksistid usuvad, et naiste rõhumine tuleneb nende traditsioonilisest positsioonist perekonnas. Selliseid naisi võib Eestis leida sotside ridadest.
Ja viimaks – radikaalne feminism väidab, et naiste rõhumise juured on nii sotsiaalset kui bioloogilist laadi; sugupoolte olemasolu iseenesest jaotab inimesi valitsevasse meeste klassi ja sellele alluvasse naiste klassi. Väljaütlemiste ja tegevuse järgi võib radikaalide hulka arvata just Feministeeriumi/Oma Toa, aga ka virginiawoolfid – nemad on ehtsaimad meestevihkajad, nagu näiteks Nika Kalantar.
Siit tekibki küsimus, et miks toetab riik radikaalseid rühmitusi ehk äärmuslasi, lubades neil isegi okupatsioonimuuseumis pesa sisse seada? On arusaadav, et riik toetab Pakosta liberaalset feminismi – võimul on ju liberaalid – aga marufeminism küll riigilt tuge saada ei tohiks. Nad võivad tegutseda seaduste piirides, aga tehku seda omal kulul.
Praegu annab riik äärmusrühmitusele võimaluse ajada radikalismiga noortel pead segi. Selle seltskonna tegevuse agressiivsust näeb pidevalt – viimase tõrvikurongkäigu ajal olid nad taas seda segamas, ja kui selgus, et rahvas läheb teist teed, tahtsid nad seadust rikkudes minna seda mujal häirima. Politsei tegi oma tööd ja takistas marufeministidel meeleavalduseks lubatud protestikohast lahkumise.
Äärmuslased on ohtlikud, mida näitas ka juhtum, kus noorsotside LGBT-miitingul tungis üks neist kallale vastuprotestijale ja lõi teda. Muide, politsei on tunnistanud sellise äärmusluse ohtu – kui Riigikogus arutati kliimaküsimust ja rõdule olid vaatama kogunenud noored kliimavõitlejad, ilmusid sinna ka parlamendi turvapolitseinikud. Ilmselt tunnetati radikalismi ohtu parlamendiväitluse ajal.
Maailmas on palju ideoloogiaid ja maailmavaateid, mis tegutsevad täiesti demokraatia raames – kuid alati on neil ka radikaalne tiib, mis keerab vindid üle ja muudab võitluse äärmuslikuks. Sellest hädast pole pääsenud ka naisõiguslus, mille maine viivad alla äärmuslikud meestevihkajad, ja Eestis on nendeks eelpool toodud organisatsioonid, keda riik küll toetada ei tohiks.