Eesti Päevaleht on avaldanud ülevaate sellest, kes on Eestisse elama jäänud välismaalased ja milline on nende siinoleku taust, ning sellest selgub mõndagi.
Esmane tähelepanek on see, et lisaks ajutise tööjõu massilisele sissevoolule hakkab lähiajal ilmselt kasvama nende inimeste arv, kes tahavad siia alaliselt jääda.
Statistikaameti andmeil elas Eestis selle aasta 1. jaanuari seisuga natuke alla 40 000 aastatel 1992–2018 saabunud inimese, kes polnud Eesti kodanikud ega siin sündinud. Neist 14 000 on elanud Eestis vähemalt viis aastat.
Sisserännet on väidetavalt soodustanud tööjõuvajadus ja sellest tingitud seadusemuudatused – EKRE ongi kritiseerinud neid arvukaid erandeid, mis on võimaldanud võõrastel kinnistuda. Näiteks on õppurite jaoks on tehtud seadustesse muudatusi, et soosida Eestis hariduse saanud välistudengite pärast õpinguid siia jäämist. Varem vaadati nende sisserännet kui midagi väga ajutist: et omandatakse siin haridus ja minnakse siis seda päritoluriiki ellu viima.
Siin põrkuvadki kokku mitu maailmavaadet. EKRE pole mingi ksenofoobne seltskond, vaid rahvuskonservatiivsed inimesed on mures eestlaste vähemusse jäämise pärast, mis massirändega kahtlemata tuleb.
Teine probleem aga seisneb õppurite lähteriikide huvides: kui nende poolt siia saadetud tudengid ei lähe lõpetamise järel koju tagasi, vaid jäävad Eestit arendama, jääb nende kodumaa haritud inimeste poolest nälga ning alaareng hakkab sealsedid majandusmigrante laia maailma paiskama. Kui juba Eestist ei taheta kodumaale naasta, siis mis veel kõrge elatustasemega Saksamaast, USA-st ja teistest heaoluriikidest rääkida.
Eestisse püsivalt elama asumist kirjeldab EPL kui redelit, mille alumine aste on tähtajaline elamisluba, järgmine pikaajaline elamisluba ja kõige tipus on kodakondsuse omandamine. Tallinna tänavatel silma torkavad eksootilist päritolu inimesed on siin enamasti tähtajalise elamisloaga. Üle saja tähtajalise elamisloa on väljastatud kõigi järgmiste riikide kodanikele: India, Nigeeria, Türgi, Hiina, Brasiilia, Pakistan, Iraan, Bangladesh, Egiptus, Süüria ja Nepal.
Seevastu pikaajalise elamisloa omanike ja Eesti kodakondsuse saanute seas on neist riikidest pärit inimesi vähe. Suurem sisseränne Eestisse algas alles mõne aasta eest ja paljudel pole veel täis vajalik Eestis elamise aeg, mis lubab pikaajalist elamisluba või kodakondsust taotleda. Seetõttu pole veel selge, kas Eestisse tekivad eestlaste ja venelaste kõrvale ka püsivad indialaste ja nigeerlaste kogukonnad või mitte, kirjeldab EPL.
Kõigest sellest selgub, et EKRE ongi õigel ajal valitsusse jõudnud – tulemas on aeg, mil paljud inimesed hakkavad ametlikku Eestisse kinnistumist taotlema. Siin peabki tegema valiku, kas meil on neid vaja – näiteks skandaalset pakistanlast Ažhar Shaikhi, kelle elulugu on FB järgi kirju: 2. juulil 2018 alustas tööd ettevõttes Estonia, endine Cook asutuses McDonald’s lounakeskus, endine Chef asutuses Vapper Mäger, endine Staff asutuses Marepleks OÜ. Ei tundu eriti vajaliku spetsialistina, nagu ka kõik need Bolti ja Wolti töökäed.
Siseministeeriumil on kavas läbi vaadata kõigi nende inimeste Eestis viibimise alus ja vajadus – kuigi paljud soovivad tõesti Eestisse tulla ja jääda, on meie riik ikkagi rahvusriik ja Molenbeekide teke pole kuidagi vajalik ega õige.
Nigeeria ja India kogukondade teke ongi üks valupunkt, sest sellised diasporaad tähendavad sissevoolu järsku kasvu – analüütikute hinnangul algab pidurdamatu kasv kusagil viiesajast inimesest, sest siis on juba ees oma kultuurikeskkond, mis lubab lihtsamat hakkamasaamist. Eriti ohtlik on sisseränne kodusõjas vaevlevast Nigeeriast, kust on alguse saanud ka kurikuulus terrorirühmitus Boko Haram.
Eestis on praegu kahe seisukoha kokkupõrge – ühed tahaksid massilist tööjõu sisselubamist ning segarahvastiku teket, teised aga rahvusriigi hoidmist ja ainult vajalike inimeste siiajätmist.