25.11.2022
Sellele pingile tuleb tuua rohkem inimesi.
Reedesel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval räägiti palju sellest, kuidas naisi kaitsta, kuid hoopis vähem sellest, kuidas luua ühiskonnas foon selleks, et naisi kaitsta. Ehk siis isiklikult saab igaüks, eriti mehed, naisi kaitsta, aga ühiskondlikult teistega koos kahjuks mitte.
Põhjus on ennekõike selles, et naisõiguslus ja naiste kaitsmine on ülepolitiseeritud ja -ideologiseeritud ehk on tekkinud jõud, kes on selle võitluse monopoliseerinud ja seal omad reeglid kehtestanud, suur osa inimestest aga sellega lihtsalt ei haaku.
Seda on küsitud ka sotsiaalmeedias: mida saab teha mees, kes tahaks tõsiselt naistevastase vägivalla teema lahendamises kaasa lüüa, kus ja kellega peaks ta kampa lööma? Jah, ta saab annetada naiste varjupaigale või füüsiliselt kaitsta naisi, keda ta näeb avalikult ahistatavat, aga organisatsiooniliselt pole see võimalik.
Kas mõni mees tahaks naisi kaitsta koos Feministeeriumi meestevihkajatega, näiteks Nika Kalantariga? Vaevalt. Kas ta tahaks minna miitingule, kus karjutakse: minu keha, minu otsus, ja seda eriti agressiivse fuurianäoga? Vaevalt. Kas mõni mees üldse tahab arutleda soolise palgalõhe küsimuses, kui pikaaegne võrdsusvolinik Liisa Pakosta serveeris seda kaudselt kui meeste süüd? Ilmselt mitte.
Naiste kaitsmisest on tehtud poliitiline punktikorjamine. Näiteks Reformierakonna ja sotside naised juubeldasid, kui Kaja Kallas oma “päikesetõusuvalitsuse” lõi, aga põhimõte “naised poliitikasse” ununeb neil kohe, kui jutuks tulevad rahvuskonservatiivsed naised – nende kallale minnakse täie tigedusega, kuigi nood on rohkem naised, kui radikaalfeministlikud “naisõiguslased” kunagi olla suudavad.
Naiste kaitsmine ei tule reformitaridele meeldegi, kui Jürgen Ligi naisi solvab või siis nende kaitsealune Marko Mihkelson sirguvaid naisi seksiobjektidena pildistab. Selline “naiste kaitsmine” on nonsenss, aga palju praktiseeritav.
Seevastu rahvuskonservatiividest on sama seltskonna poolt tehtud “naistevihkajad”, kelle naised pidavat käima rusika ja köögi vahet, kuigi see ei vasta tõele ja seda ütlevad ka need naised ise. Aga terve veerand Eesti rahvast on selliste süüdistustega välja lülitatud just sellest ühiskondlikust aktiivsest ruumist, mis peaks üheskoos naisi vägivalla eest kaitsma.
Pole mõtet rääkidagi sellest, kuidas president Kersti Kaljulaid käis Afganistani naisi lohutamas, liberaalide lemmik Joe Biden viis väed üleöö sealt välja ja tänasel päeval piitsutatakse afgaani naisi avalikult staadionidel ning ühiskonnast lülitatakse nad burkade taha peitu – ja Eestis pole mitte ükski poliitiline naisühendus sel teemal sõna võtnud, sealhulgas ka Kaljulaid ise, kes on küll maailma tasemel naiste ja noorte kaitsjaks kuulutatud, kuid kuulda pole tema tegevusest ukraina naiste teemal. Pole mõtet rääkida ka Tallinnas abikaasa poolt põlema pandud noorest süüria naisest – tema saatus ei huvita kedagi.
Ideoloogiliselt on suur hoop antud Istanbuli konventsioonile, sest sinna on lülitatud geiõiguste moment ja viited traditsioonilisele perekonnale kui väidetavale naistevastase vägivalla lähtekohale. Seetõttu on konventsiooni hüljanud ka mitmed konservatiivsed riigid ja kristlikud kogukonnad – vasakliberaalsete jõudude ideoloogilised rünnakud on andnud tagasikäigu kogu konventsiooni positiivsele sõnumile.
Eesti ühiskond on naistevastase vägivalla vastases võitluses tasalülitatud, sest juhtumeid ei suudeta vaadata olukorrakesksetena, vaid kasutatakse kohe ära poliitilistes ja ideoloogilistes heitlustes, kuigi naistevastane vägivald pole maailmavaateline, selle harrastajaid on igas “poolsuses” ja ehk ainult poliitilised islamistid deklareerivad otseselt, et naistel pole muud kohta kui burka taga.
Eestis on tõesti raske naiste eest teisiti seista kui kas ise füüsiliselt neid kaitstes või kaude, näiteks annetades naiste varjupaigale. Avalik ruum, mis väidab ennast naisi kaitsvat, aga on täis selliseid komissare ja pseudonaisõiguslasi, et nendega koos võitlusesse minek on suitsiidioperatsioon.
Radikaalfeministid tõestavad aktiivselt meestele, et nad saavad ise hakkama ja ka see paneb mehed õlgu kehitama: no laske käia, miks siis meid enam vaja on. Üks eraldi teema ongi aborditeema. Soovimatutes rasedustes on meestel oma suur roll ja ilmselt näevad paljud neist abordis ka lahendust, kui see on juhtunud “tööõnnetusena” juhusuhtes. Aga kui asi on kindlas suhtes, siis on mehed abordi suhtes väga konservatiivsed. Sotsiaalmeedias rääkis üks mees sellest, kuidas tema elukaaslane tegi tema teadmata abordi, asi tuli hiljem välja ja seda meest kummitab siiani teadmine, et temast võinuks saada kaksikute isa. Nii mõnedki mehed on öelnud, et abordiõiguse aktiivne kaitsmine näib neile, nagu see oleks naiste jaoks tühiasi, ja see meestele ei meeldi.
Kuni naisi kaitstakse vägivallatsejate eest “omade” ja “võõraste”-põhiselt ning juhtumid tuuakse esile kolmandatest põhjustest lähtuvalt, ei muutu meil naiste turvalisuse osas midagi.
Kaitskem naisi lihtsalt seetõttu, et nad on naised, ilma poliitika ja ideoloogiateta.
Uued Uudised