21.07.2021
Rumeenias praegu toimuva on Eesti juba omal moel läbi elanud.
Eestis on olemas kummalised nähtused: poliitperearst, poliitpolitseinik, poliitkirjanik ja nii edasi, kusjuures jätavad need nähtused tavaliselt tsunftiaule külge musta pleki.
Hea näide on “Aasta arst” ja perearst Karmen Joller, kes sai laiemalt tuntuks süüdistustega EKRE vastu, väites, et tänu rahvuskonservatiividele tegevat inimesed ensetappusid. Ehk siis õhutas ta viha ka osa oma patsientide vastu, samas kui põhiseaduse paragrahv ütleb, et “kedagi ei tohi diskrimineerida … poliitiliste või muude veendumuste … või muude asjaolude tõttu”.“ Rääkimata arstieetikast.
Tavainimene või poliitik Joller võib ehk nii mõelda ja mõeldes vihata, aga ta ei tohiks sellist vihkamist levitada perearstina – arstid on päästjad, mitte vihaõhutajad. Karmen Joller aga jätkab samas vaimus, vihastades hiljuti usklikke – nimelt väitis ta (taas perearstina), et Jumal toetavat vaktsineerimist. Võib-olla peaks mingi arstide aukohus üle vaatama, kas sellised üleskutsed ikka on nende eetikaga kooskõlas?
Prokuröride maine viis kahtlemata alla kunagine peaprokurör Lavly Perling, keda rahvuskonservatiivid süüdistasid tema ametisoleku ajal kallutatud õigusemõistmises. Kui ta EKRE toetuse puudumisel ametis jätkata ei saanud, läks Perling poliitikasse ja maandus ühe kõige EKRE- ja rahvuslusvihkajalikuma poliitilise seltskonna, nimelt Isamaa “parempoolsete” juures, kelle eesmärgiks on Isamaa konservatiivsest leerist kõige vasakliberaalsemasse soppi viia.
Sellise poliitilise valikuga tõestas kapo ametnikuga abielus olev Lavly Perling, et ta oli juba prokuröriametis olles kõvasti poliitiliselt laetud ja sedavõrd vihaselt, et niipea kui ametist ilma jäi, kihutas poliitikasse kätte maksma. Miks tõttas parimas eas jurist nii ennastpaljastavalt poliitikasse, teades, et nüüd väljaöeldavate poliitiliste seisukohtadega pole tal enam justiitssüsteemi asja, tema erapooletus oleks sajaprotsendiliselt vaidlustatav. Lisaks pole ka uutel peaprokuröridel enam võimalik ennast sõltumatuna esitleda – kui Perling oli kallutatud, siis miks mitte ka Parmas? Me ju kõik inimesed…
Vanasti öeldi, et inimesest miilits saab, miilitsast inimest enam mitte. Seda ütlust parafraseerides võib öelda, et politseinikust poliitik saab, poliitikust politseiniku enam mitte. Mis pani prefekt Kristian Jaani vastu võtma siseministri kohta, kui seda pakkus värskelt järjekordse korruptsioonikahtlustuse saanud Keskerakond? Kas ta tõesti ei näinud eetilist vastuolu? Nüüd on Jaani ka halva kuulsusega erakonna liige ja iga uus korruptsiooniskandaal settib ka tema külge. Politseinik Jaanit Eesti ühiskond enam ei näe, sest Keskerakonnast saab jätkata ainult liigas “räpased mendid”.
Pole mõtet rääkidagi näitlejatest nagu Andrus Vaarik või Peeter Oja, kes on küll üliandekad, aga nende poliitilise ülelaetuse tõttu ei taha paljud inimesed neid enam laval vaadata. Meeste poolt ajakirjanduses väljaöeldud seisukohad on sedavõrd räigelt vasakliberaalsed, et kes sooviks neid “punanäitlejaid” enam etlemas näha ja neile ka selle eest raha anda? Eks nad ise kaotavad nii publikus kui sissetulekus. Nagu ka punakirjanik Andrus Kivirähk, kelle “Rehepapilgi” on justkui sirp ja vasar (või eurotähed) otsaees.
Ei mõelnud ilmselt ka need lauljad, kes otsustasid osa võtta sopaprojektist “”Ei ole üksi ükski maa”-labastamine”. Kas tõesti ei arvanud keegi neist, et rahvusmeelne publik võib seda pahaks panna? Aga paljud ei käi enam nende kontserditel. Protestiks ja vastumeelsusest.
Viimane suur ametiau määrimise algatus tuli võrdsusvolinik Liisa Pakostalt ja Tanel Kiige sotsiaalministeeriumilt – teadlased, määrige oma nimi pseudoteadusliku “vihakõne” mõiste määratlemisega.