Eesti on üks imedemaa: meil on ilmselgelt kõige rohkem „presidente“ maakeral ühe elaniku kohta, meil on kõige rohkem arendajaid, suhtekorraldajaid ja kõikemudijaid.
Ja on selline tunne, et näiteks Tartus on professoreid rohkem, kui inimesi.
Postimees avaldas just loo „JÜRI SAAR / EKREIKE opositsioon halvab sihipäraselt riigikogu tööd“, mille autoriks on märgitud „Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jüri Saar.“
See on mõnevõrra pikk tiitel, seepärast kasutame sellesama autori enda lühendamismeetodit (EKREIKE) ja nimetame teda edaspidi Jursariidiks.
Seda lugu lehes märgates arvasin kõigepealt, et tegemist on hea kolleegi Aivar Riisalu kommentaariga, sest just sellise näoilmega laulis Aivar Meie Mehes oma kuulsat „Fekalisti“.
Põhiline vahe seisneb selles, et härra Riisalu on oma poliitilistes esinemistes Tallinna linnavolikogus teravmeelne ja vaimukas, Jursariit aga nüri, nagu Kirovi ehk tema sünnipaiga partei oblastikomitee sekretär.
Panna kohe pealkirjas paika, kes on loo väidetavad kurikaelad, sobiks pigem kohtukroonikale, on Jursariidi jaoks ainus võimalus mitte kaotada oma primitiivses jutuvadas selget orientiiri.
Postimees: „Vaadates riigikogus toimuvat, sunnib see vägisi peale mõtte, et sellel destruktiivsusel on mingi sügavam mõte, mida on esimesel pilgul raske aduda, kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jüri Saar.“
Isegi algaja psühhiaater paneks diagnoosiks, et kui patsiendile tulevad pähe pealesunnitud mõtted destruktiivsuse sügavamast mõttest, mida haigel on raske aduda, siis võib ta peatselt märatsema hakata ja ühiskonna huvides oleks parem viia ta teiste juurde, kellel on pealesunnitud mõtted destruktiivsuse sügavamast mõttest. Ja panna uksed lukku.
Aga nii tehti nõukogude ajal, mil algas Jursariidi teaduslik tähelend ja temasugused valitsesid riiki. Nüüd võib iga „Põrunud professor“ (pean siin silmas Eddie Murphy’t – I.M.) kihutada ringi autoga ilma, et keegi võtaks tal load ära, mõeldes jalakäijate elu peale.
„Valimistel ütles valija selgelt, keda ja milliseid poliitjõude tahetakse näha valitsuses ja milliseid mitte. Seda, et EKRE oma valimiskaotust keeldus tunnistamast, polnud raske ennustada. Nagu ikka, oli kaabude arvates tegemist selektiivse, valikulise pettusega, sest totaalse pettuse korral oleksid pidanud kõik selle erakonna riigikogusse valitud kandidaadid nagu üks mees mandaadist loobuma. Aga ei, valikulist vingu jätkub kauemaks ja õigust jääb neil ülegi, nagu näitab argipäev,“ kirjutab Jursariit, kes ise ei ole kaabu, vaid hall soni või kogunisti papahha.
Loomulikult pooldab vana sovett (kaitses 1989. aastal Moskvas NSV Liidu Siseministeeriumi Akadeemias psühholoogiakandidaadi kraadi väitekirjaga “Психoлогическая характеристика жизненных планов несовершеннолетних правонарушителей”) neid „kommunistide ja parteitute vääramatu ploki“ jõude, mis tulid võimule tänu totaalsele pettusele, kui inimestele valetati 70 aastat ennastunustavalt hommikust õhtuni ja kõik oponendid lihtsalt löödi mättasse. „Lugege mu huultelt“, ütles Kaja Kallas, ja Jursariit vahtis talle suhu nii andunult, et nägi kõrgemalseisvate mandlite võbelusi.
Reformierakondki on loodud nomenklatuurkommunisti poolt, keda rahvas seostab Rahva Hääle, NLKP kongressi ja 40 miljoni dollari eesti rahva raha vargusega. Ta ajas leninlikku iba inimestele ajal, kui Lagle Parek ja Enn Tarto istusid vangilaagrites.
Meie ühiskonna häda on mitte ainult e-valimispettuse ja totaalse valetamise abil võimule tulnud marksistlikud perverdid, vaid ka terved Eesti riigi kukutajate dünastiad, kes muudkui hüüavad võsast, et neetud natsionalistid ei lase jumala Siimu poolt valitud patriitsidel eestlasi pilastada, laostada ja represseerida.
Ivan Makarov