Eestis on riigikeele positsioon käest lastud ning see tuleb ruttu ja kindlalt taastada

Eesti on taasiseseisvusaja teises pooles oma arengutega läinud täiesti teises suunas, kui seda kavatseti Laulva revolutsiooni ajal, ja üheks selle näiteks on nii eestlaste endi, Eesti kodanike kui ka välismaalaste lugupidamatu suhtumine eesti keele kui riigikeele staatusesse. Eriti kurb on see, kui eestlased ei väärtusta oma emakeelt riigikeelena.

Laupäev Kristiine keskuse ühes majapidamistarvete poes. Keskealine naismüüja tervitab eesti keeles järjekordset klienti, noorepoolset meest, kes aga hakkab rääkima vene keeles ning sujuvalt minnaksegi üle idanaabri keelele.

Mis selles sündmuses valesti on? Mõlemad ju räägivad vene keelt…

Kõik on valesti! Muust rahvusest inimene pidanuks oskama eesti keelt niipalju, et avalikus ruumis ja teeninduses ennast riigikeeles selgeks teha. Ja müüja pidanuks jääma riigikeele juurde, sest nüüd oli tema see, kes hakkas võõrkeelt purssima, suutmata päris kõike aru saada. Kas tema peaks nüüd minema vene keele kursustele ja mitte tema klient riigikeele omadele?

Riigikeele oskus pole mingi diskrimineerimine, see nõue kehtib kogu maailmas. Võtku siinsed venelased eeskujuks eesti noored, kellest enamik on inglise keele hästi selgeks saanud, nad saavad selles vabalt vestelda, infot hankida jne – aga oma keskonnas ja avalikus ruumis räägivad nad eesti keelt ema- ja riigikeelena. Keeleoskus on intelligentsi tunnus ja kas venelastel ei võiks see olla üks osatavatest keeltest?

Keegi ei nõua venelastelt eestlasteks hakkamist (peale Kaja Kallase, kes kasutas Riigikogu infotunnis värdmõistet “venekeelne eestlane”) ega meie kultuuriruumi ülekolimist. Toosama umbkeelne noormees kauplusest võib ju pärast riigikeeles sooritatud ostu minna tagasi oma vene sõprade juurde, vaadata telekast vene filme, käia vene artistide kontserdil, ühesõnaga olla oma kultuuriruumis – aga õppigu eesti keel kui riigikeel sedavõrd selgeks, et saaks suhelda eestlastega, teenindajatega, ajada riigikeeles korda vajalikud dokumendid ja toimingud jne.

Saksamaal, Ameerikas, Suurbritannias ja mujalgi on suured vene kogukonnad, kus omavahel suheldakse vene keeles, aga kui minnakse avalikku ruumi, siis pannakse suhu inglise või saksa keel. Ka Eestis võiks olla sama lugu. Mis puutub nn lõimumisse, siis see on Eestis pigem poliitiline protsess – ühtaegu eesti keele oskusega tahetakse, et siinsed venelased oleks poliitiliselt lojaalsed ning see mõjutab kogu integreerumisprotsessi. Seda enam, et ei nõuta enam lojaalsust Eestile, vaid “läänelikele väärtustele”, mis suuresti on sama, mis “liberaalsed uusväärtused”.

Sobiv näide on Jevgeni Ossinovski, kes oskab eesti keelt ega jääks riigikeeles kunagi hätta. Samas pole ta rahvusriigile, mis oli Eesti Vabariigi loomise aluseks, vähimalgi määral lojaalne. Ta pole ka putinist, ta on kodanikuna internatsionalist ja sotsialist ning seal ei muuda teda enam keegi. Aga eesti keelt ta räägib ning sellised võiksid olla kõik siinsed venelased – riigikeele oskajad, aga omaenda kultuuri kandjad, ja soovitatav, et lihtsalt elukohariigile lojaalsed.

Eestis tuleb taastada austus riigikeele vastu ja tema kasutamine võimalikult laias ruumis üksteisega suheldes. Lisaks venekeelsetele tuleb sellele allutada ka inglisekeelsed ehk lääne poolt tulijad, kes austavad ja õpivad eesti keelt sama vähe kui venekeelsed. Eesti riik tagab kultuurilise autonoomia, aga selle eest peab võõras austama eestlasi, tema keelt ja kultuuri, riiki ja riigikeelt.

Uued Uudised