Nädala alguses põhjustas suurt kriitikat põllumajandus- ja toiduameti üleskutse anda üles need külainimesed, kes peavad “salaja” sigu. Seakatku piiramise poolest ehk mõistlik, aga üldinimlikult võttes on see väga vastik ja ebaeetiline üleskutse. Tegelikult pole mingit “salaja” pidamist, inimesed on üksikuid loomi alati pidanud, ilma et oleks sellest ametnikele ette kandnud.
Maainimesed on suhteliselt vaesed ja täiendavad oma toidulauda põllult ja laudast. Seda ei tohiks mingil juhul piirata ja ühe põrsa või kolme kana eest represseerimine on näotu. Teiseks on külad üsna välja surnud ning pealekaebamisüleskutsega tahetakse hõredaks jäänud kogukondi veel enam lõhestada.
PTA teatas, et pealekaebaja võib seda teha salaja. Kujutage ette, kui ametnikud marsivad ühte tallu ja karistavad peremeest – milline “koputaja” otsimine siis lahti läheb. Kogukond on siis täis umbusaldamist, vaenu ja tüli. PTA ametnikel on muidugi sellest “suva”.
Eesti rahval on “keelekandmisest” jubedad kogemused, võikamad neist pärinevad stalinlike küüditamiste ajast, mil kadedad naabrid andsid “kulakuid” üles. Paraku on need ajad Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside valitsedes naasnud. Nende kolme erakonna algatatud seadused on sageli olnud seotud piirangute, jälgimise ja karistamisega, mitmed seadused põhinevad eurodirektiividel, millega antakse võimalus (ja lausa nõutakse selle võimaldamist) “koputada” anonüümselt töökollektiivis toimuva üle.
Pealtnäha on tegu just “diskrimineeritutele” võimaluse andmisega, kuid tegelikult on taas tegu sotsialistliku koputamissüsteemiga, mis ei hakka tööle mitte heas vormis ehk tegelike kitsaskohtade väljatoomisega, vaid enamasti peegeldub “koputamisvõimalustes” inimeste tumedam pool. Ja Eestis sellist ühiskonda luuakse – sotsialism on naasmas, inimestes äratatakse madalaimad instinktid.
Muuhulgas nõutakse üha enam palkade avalikustamist, mis paraku hakkab kohe töökeskkonda lõhestama. Paljudes töökohtades makstakse erinevaid palku mitte pahatahtlikkusest, vaid tõesti tööpanuse järgi: mõni töötaja on tööl passiivne ja veab alati vaid päeva õhtuni, teine aga võib olla üliaktiivne ja töötada ka töövälisel ajal puhtast entusiasmist, eriti kui talle töö meeldib. Viimane on väärt paremat hüvitamist, aga avalikustatud palkade puhul muutub see võimatuks, sest kedagi “diskrimineeritakse”. Lõpptulemuseks on see, et ka aktiivne töötaja tagandab ennast passiivsesse rolli, sest “pole mõtet rabelda”.
Ilusate loosungite all serveeritavad algatused enamasti hoopis lõhuvad sidusust, ühtsust ja kollektiivitunnet, Eestis aga on need muutumas riiklikuks poliitikaks. Riigivõimul on muidugi lihtsam, kui nad ei pea ainult ametnike repressioonisüsteemi peale lootma, vaid saavad vihjeid ka “koputajatelt”. Nii aga luuakse stalinlik Pavlik Morozovite ühiskond.
Ja muidugi läheb samasse ritta ka nõiajaht “rahvavaenlase” Rein Veidemanni vastu ERR-is.
Uued Uudised